Investeerimine kogub tänapäeva ühiskonnas aina rohkem aktuaalsust – iga päev leidub keegi, kes alustab oma investeerimisteekonda. Miks me seda teeme? Mida see meile annab? Mida rohkem on erinevaid isiksusi, seda rohkem on ka põhjuseid.
Kõige tüüpilisem põhjus investeerimiseks on aga „rikkus“. Kui küsida suvaliselt inimeselt seda, miks investeerida, siis vastused kalduvad enamjaolt suundadesse nagu „investorid on rikkad“ või „ma tahan saada rikkaks“. See kehtib eriti algajate või nende puhul, kellel pole kuigivõrd suur kogemustepagas.
Mida tähendab rikkus? Esimesel mõtlemisel kõlab loogiline, et rikkus võrdub suure varakogusega. Mis aga on selle varakoguse väärtus? Millal me teame, et me oleme nüüdsest alates rikkad?
Küsides neid küsimusi erinevatelt inimestelt saame me vastuse, mis põhineb hetkesel netoväärtusel ja nende idealiseeritud netoväärtuse suhtel. On inimloomuses võrrelda end kellegagi, kellel on rohkem ja öelda: „Vot, nii palju kui on temal – see on rikkus!“.
Rikkus võib olla mitmetasandiline ja on isegi uskumusi, et rikkus ei põhine tegelikult üldse materiaalsel varal. Sellest järeldades võib öelda, et rikkus on liiga abstraktne, et seda ühtselt sõnastada.
Kuidas saab selle siis määrata investeerimise põhjuseks? Ei saagi.
Kuidas siis sõnastada investeerimiseesmärk? Eesmärgi sõnastamiseks peame kõigepealt sõnastama oma põhjuse tegevuseks. Teisisõnu, meie eesmärgist tulenevad viisid, kuidas me käitume selle saavutamiseks ning oskused eesmärgi saavutamiseks tulevad eesmärgist endast. Eesmärk on alus selleks, et leida oskused ja valida sobiv meetod eesmärgi täitmiseks. Analoogina: kui õpid võitluskunsti sooviga kellelegi viga teha, ei saa sinust kunagi väga head võitlejat, samas kui sinu eesmärk on end täiustada, jõuad palju kaugemale.
Kõige esimene küsimus, mille pead endale esitama, ongi: „miks me investeerime?“. Sellele vastamine ei ole aga nii lihtne kui võiks arvata, sest mida laialdasem on sinu „miks“, seda edukam on sinu strateegia.
Kui põhjus on „lihtsalt rikastumine“, võib see viia strateegiani, mille loogika ütleb, et me suurendaksime lühikese aja jooksul oma netoväärtust korrutatult oma ahnusest tuleneva koefitsiendiga X. Lihtsas keeles on sellisel puhul kõige loogilisem strateegia kiiresti suurendada oma varasid.
Mida selline lähenemine annab? Sellise lähenemise puhul otsid aktiivselt võimalusi, kuid tihtipeale on see kaldunud selliste võimaluste otsimise poole, millel on väga suur teenimispotentsiaal (ja ühtlasi ka võrdväärselt kõrge risk).
See on omakorda seotud tihtipeale üpris läbimõtlematu käitumisega, sest investeerimise põhjus on juba iseloomult kärsitu. Kui paljud hakkasid investoriteks, sest GameStop või Bitcoin olid meedias kuumad teemad? Need varad tekitasid arvamuse, et oma vara saab suurendada kiiresti, kuid sellega kaasnes ka risk, mistõttu suur enamus tegelikult kaotas rohkem raha kui nad sinna üldse suunasid. Kärsitu investeerimiseesmärk ja sellest tulenev impulsiivne käitumine pani nende varad ohtu.
Põhjused nagu „mõõduka lisasissetuleku tootmine“ või „lisasissetuleku tootmine, millest ei sõltuks minu argielu“ on loogika poolest ratsionaalsemad eesmärgid. Varasema näite puhul tekitame pakilisuse ja vajaduse teha kiireid otsuseid, sest eesmärk nõuab seda.
Selle näite puhul paneme aga rõhku progressile endale ja valime pigem varad, mis lubavad järjepidevat kasvu, selle asemel, et otsida järgmist „tõusvat tähte“ ning likvideerida see koheselt. Progressile keskendumine aitab keskenduda turule ratsionaalsemalt ning kaaluda iga võimalust enne oma käigu tegemist.
Kas me jääme vaesemaks, kui me ei liigu kaasa mõne tekkinud trendiga? Võimalik, kuid see oleneb sellest, kas trend on püsivam või juhuslik. Kiirustades suudame mõelda ainult tootlikkuse potentsiaalile lühiperspektiivis, kuid vastupidiselt käitudes kipume me nägema tekkinud asjaolusid pikaajalisemas vaates.
Oluline on mõista ühte: turg on alati ratsionaalne, sest majandus on ratsionaalne, kuid sama ei saa öelda inimloomuse kohta. Inimestena on meie otsused mõjutatud nii loogikast kui ka suurel määral emotsioonidest.
Miks näiteks mõjutavad aktsiaturgu keskpanga seisukohad? USA Föderaalreserv andis teada, et intressimäärade tõstmine ei pruugi nii pea lõppeda, kuid selle teadaande hetkel ei olnud veel midagi konkreetselt muutunud. Ometigi hakkas turg järsult langema. Miks? Vastuvõetud otsus võib tegelikult mõjutada inimesi alles mõne kuu pärast või üldse mitte, sest Fed võib sama hästi ka plaane muuta.
Vastus on impulsiivsus, mis tuleneb inimeste pahameelest. Või vastupidi, Ameerika aktsiaturud võivad rallida tihtipeale pärast seda, kui inflatsioon on ennustustest madalam olnud. Miks? Sisuliselt on tegemist minevikku mõjutava uudisega, mis ei tähenda, et inflatsioon ei pruugi järgmine kuu vastupidiselt tõusta. Jällegi, turukõikumiste taga on suuresti emotsionaalne käitumine.
Emotsionaalne kauplemisstrateegia on osutunud paljude finantspettuste alustalaks: näiteks manipulatiivne lühikeseks müümine koos väära või pooltõese informatsiooniga. Kusjuures, maailma esimene lühikeseks müümine oli tegelikult finantspettus. See tehti Dutch East India Trading Company vastu ning see põhines ettevõtte juhtivtöötaja poolt levitatud halvustaval informatsioonil, mida kasutati sihilikult selleks, et kasseerida sisse tulusid müügipositsioonilt (mis olid sellesama juhtivtöötaja avatud).
Teise näitena: autoriteetseid platvorme nagu Seeking Alpha kasutatakse selleks, et levitada kahtlase väärtusega informatsiooni, lootes, et selle info põhjal võib mõne vara väärtus langeda (ja luua valeinfo levitajale parema sisenemispunkti turule).
Muuhulgas on levinud ka skalpimine ja agressiivne lühikeseks müümine, mis on üleüldiselt eetiliselt küsitav tegevus. Asi on suisa niivõrd kardinaalseks läinud, et USA FBI on hakkanud uurima lähemalt potentsiaalseid lühikeseks müüjaid, kes on võib-olla meelega aktsia hindu allapoole lükanud ebaseaduslike kauplemistaktikatega. Sellega seonduvalt otsiti näiteks oktoobris läbi Muddy Watersiga seotud Carson Blocki arvutid ja seadmed.
Ükskõik, millist näidet kasutada, üks on selge – kui laseme end juhtida hetkeajendil ning unustame ratsionaalselt mõelda, on tulemus katastroofiline ning seda mitte ainult investeerimises, vaid kogu elus. Niimoodi ei saavuta tasakaalu ja ilma tasakaaluta vajub kõik kokku, just nagu doominokivid.
Kaalutletud käitumine ei ole lihtne. 2014. aastal investeerimisega alustades oli mu esimene plaan teenida päevas nii palju, et vähemalt kahekordistada hetkesumma. Plaan oli lihtne: võtan 50 eurot, panen selle võimendusega turule lühiajalisele positsioonile ja reinvesteerin tulud. Esialgu töötas see mõte hästi: paar päeva hiljem oli portfellis mitusada eurot, kuid sealt hakkas ühtlasi ka allakäik. Teenisin ühel hetkel 15-minutilise kauplemisega ühe vara kaudu 700 eurot, kuid see lülitas mind omakorda otsima sarnaseid olukordi, mistõttu investeerisin kogu oma portfelli + teenitud 700 eurot kõrgema riskiga varadesse.
Tulemuseks oli see, et jupp-jupi kaupa sõi turg iga sendi käest ära. Ehkki nägin seda selgelt ja teadsin sisimas, et see ei lõppe hästi, sundisin end ikkagi edasi tegutsema, sest olin ju eesmärgi seadnud ja oleksin selle muidu täitmata jätnud.
On lihtne kaotada kaine mõistus, eriti, kui survestame end ise tagant, rõhudes isiklikele lubadustele, ihadele jne. Olen tänulik, sest õppisin sellest olukorrast ja ei kõnni sellel rajal enam, kuid samas olen tänulik, et saan jagada oma kogemust, sest see tõestab, et planeerimisest hoolimata tekitavad lühiajalised trendid ja kärsitus lõpuks kaotuse. Seda eriti, kuna lühiajalised muutused on seotud spontaansusega.
Meie otsuseid mõjutab suuresti nö saavutustele suunatud mõtteviis ja läänemeelne elustiil. See ei ole küll rusikareegel, kuid laias laastus on ikkagi enamikel peas valem: aastaks X peab olema käes teatud saavutus. Näiteks, pead kindlasti läbima kõrgkooli, sealt edasi suunduma hea palgaga ametikohale ja 30. eluaastaks peaks olema oma kodu, laps ja loodetavasti õnnelik abielu. Need ei pruugi olla otsesed käsud, kuid mõtleme kas või oma lapsepõlvele, lähedastele ja vanematele.
Läänemaailma kultuuriruumis kiputakse rohkem rõhutama verstapostide läbimist, näiteks on levinud suhtumine, et teatud haridustaseme läbimisel oled automaatselt professionaal valmis või kui sul on teatud võistluskunstis must vöö, võid kõigile „peksa anda“. See mõtteviis on tegelikult jabur, aga ümbritseb meid kõikjal.
Sellele vastupidiselt on idamaailma kultuuriruumis pigem progressipõhine suhtumine, st „kui kaua sa seda teinud oled“. Hea näide on tuntud kellafirma Seiko looja, kes ei asutanud firmat sugugi pärast ülikooli lõpetamist idufirma raames. Seiko looja tegutses teismelisest peale kellassepa õpipoisina ja kulutas pikka aega selleks, et uurida välismaiseid, st läänes toodetud kellasid. Oma pikaajalise kogemuse raames tuli ta lõpuks idee peale luua kell, mis kasutab kronograafi.
Selle loo kandvaks teguriks oli areng teekonna jooksul, mitte tiitel, vanus või mõni muu verstapost, mida läänemaailmas kasutatakse edu, saavutuste või elukvaliteedi mõõtmiseks.
Kahjuks muidugi on hakanud need mõtteviisid isegi idamaades samastuma läänega ning ka jaapanlased ütlevad, et nende rahvas kipub üle võtma teistsuguseid väärtushoiakuid.
Kas see on õige? Kas see tähendab, et kõik, mida ma just kritiseerisin, on väär? Kindlasti mitte, kuid tõde ei ole ühtlasi absoluutne. Tormakas ja mõtlematu käitumine võib tuua kõrge tasu: kindlasti on neid, kes võitsid Bitcoini hinnarallist.
Samamoodi, nagu see käitumine võib inimesi kõrgelt tasustada, võib see ka karistab ning statistiliselt karistab see rohkemaid inimesi ja valusamalt võrreldes mõõduka käitumisega.
Ka mõõdukus võib meid karistada: me võime magada mõne trendi maha või ei suuda oma ahnust ikkagi rahuldada.
Küsimused, mida tuleb endale esitada, on: „Kumb lahendus on mõistlikum pikaajalises perspektiivis? Kumb viis pakub mulle rohkem tasakaalu eduka elu jaoks?“ Tasakaalu saab neist kahest pakkuda ainult ratsionaalsus ning tasakaal on ka eduka investeerimise alus.
#ElaEksponentaalselt
Allikad:
