Tänaseks on vast igaüks kasvõi poole kõrvaga kuulnud, et vesinik on praeguse aja kuum investeering. Rohepööre on alanud ning valitsused on saavutamas suurt verstaposti puhtama keskkonna nimel. Paljude hinnangul on vesinik puuduv lüli energeetika üleviimisel praegustelt saastavatelt tootmisviisidelt loodussõbralikumale tootmisele. Kas see on aga ka tegelikult nii?
Mis juhtus taastuvenergiaga?
Vaadates roheenergia käekäiku, võib öelda, et viimastel aastatel on huvi valdkonna vastu hakkanud tugevalt välja paistma. Kui vaadata mõningate suuremate taastuvenergiafirmade aktsiahinna graafikuid, on näha, et kuni 2021. aasta jaanuarini oli tõus lukratiivne. Vestas Wind Systems (VWS), Oersted (ORSTED), Nordex (NDX1), Siemens Gamesa Renewable Energy (SGRE), Sunworks (SUNW), SunPower (SPWR) – nende kasv oli 2021. aasta alguseni väga tugev.
Sarnane kasv toimus ka vesinikuenergiaga tegelevates firmades nagu Plug Power (PLUG), FuelCell Energy (FCEL), Bloom Energy (BE) ja Ballard Power Systems (BLDP), ehkki vesinikust on rohkem hakatud rääkima alles hiljuti.
Kurioosselt langesid enamus energiafirmasid 2021. aasta alguses, tekitades küsimuse: mis järsku taastuvenergiaga juhtus? Ühe hüpoteesina võib öelda, et ilmselt omas mõju detsentraliseeritud valuutade osatähtsuse tõus (just nagu see mõjus ka teistele firmadele börsil), sest inimesed väljusid oma positsioonidelt lootuses teenida kiiresti raha trendikate detsentraliseeritud müntide pealt.
Viimased kuud on olnud taastuvenergia firmade jaoks künklikud. See pole ka suur ime, sest muude sensatsiooniliste vararühmade ja aktsiate pärast on jaeinvestorid massina mujale kaldunud. Vahepeal tõmbasid investoreid nö meemiaktsiad ja krüptomaailm.
Ehkki vesinikuenergiaga tegelevad firmad on näiliselt samuti kaotanud aktsia hinda samaaegselt teiste taastuvenergiafirmadega, ei pruugi see aga tähendada, et vesinikutrend poleks taastuvenergiafirmade hinnakõikumise taga. Samal ajal, kui enamus inimesi on hoidnud oma pilku taastuvenergiafirmadel, on tänased suured fossiilkütuste firmad aga salamisi tegelenud samuti omamoodi rohepöördega. Näiteks sõlmisid Chevron (CVX) ja Toyota strateegilise koostöö selle nimel, et üheskoos juhtida rahvusvaheliselt vesinikuenergia tootmist, luues oma koostöö raames partnerluse, mida on teistel firmadel väga raske ületada.
Samal ajal on suurbritannia BP samuti löönud käed Orstediga, et hakata tuuleenergia abil tootma vesinikku.
Seejuures on Chevron näiteks Ameerika kolmas suurim õlifirma ning BP on üks maailma juhtivatest fossiilkütuse firmadest üldse, kuuludes maailma seitsme suurima fossiilkütuste tootjate hulka. Veelgi enam – sel ajal, kui taastuvenergiafirmade hinnad on langenud, on Chevron näiteks viimase poole aasta jooksul just tõusnud oma aktsiahinna poolest.
Samamoodi on kasvanud peaaegu võrdväärse graafikuga Total, Shell ja BP: sel ajal, kui taastuvenergia firmad langesid kolinaga alla 2021. aasta alguses, tõusid nimetatud õlifirmad sama tempokalt ülespoole.
BP plaanid on eriti kõnekad, kuna BP taga on Suurbritannia valitsus, kes utsitab veelgi rohkem vesinikuenergia tootmist. Suurbritannia on vaieldamatult üks suurimaid vesinikutrendi õhutajaid, mistõttu pole sugugi üllatav, et BP kavatseb 2030. aastaks ehitada Suurbritannia suurima vesinikuenergia tehase.
Maailma suurimad fossiilkütuste firmad on järsku võlunud investoreid oma rohepöörde tähelepanuga, tõmmates osaliselt tähelepanu ära väiksematelt energiategijatelt – ilmselgelt ei saa suuruse poolest võistelda näiteks Vestas ja BP.
Miks on vesinik just nüüd populaarseks muutunud?
Miks just viimasel ajal on vesinikust nii palju rääkima hakatud? Vesinikumaailmas on hiljuti palju muutunud.
Esiteks, vesiniku tootmiseks on vaja kasutada plaatinat, mida on seni maailmas kaevandatud defitsiidis: nõudlus on olnud suurem kui kaevanduste tootmisvõime. Seda on aga muutnud Venemaa ja Zimbabwe koostöös loodud firma, kes hakkab plaatinamaaki kaevandama ning täidab seega defitsiidi, saades üheks mõjukaimaks plaatinakaevandajaks.
Kõige suurema tähelepanu on toonud aga Suurbritannia valitsus, investeerides riiklikku raha selleks, et mõjutada jaeinvestoreid vesinikule tähelepanu pöörama. Seda kõike tehakse suure rohepöörde nimel, lootuses vähendada saasteid, ent arvestades fossiilkütusefirmade viimase aja strateegiamuudatusi, on valitsuste jõupingutused ja investeeringud toonud aga kaasa hoopis teise trendi: investorid hüppavad fossiilkütusetootjate juurde, kuna tegemist on maailma suurnimedega, keda me kõik teame (ning kellega ka valitsused ilmselgelt arvestavad, mõeldes nende suurfirmade reaalsele mastaabile).
Kõrvutades uudiseid taastuvenergiafirmade aktsiahinnaga, on näha, et investorid on antud ideega väga kergelt kaasa läinud: taastuvenergiafirmad langesid sisuliselt samal ajal, samas kui fossiilkütuste tegijad just tõusid. Vaadates taastuvenergiafirmade käekäiku, läheb neil firmadel igati hästi: nad teevad uusi investeeringuid, käibed ja kasumid on positiivsed ning mitmed neist on käed löönud suurte fossiilfirmadega, et toota rohkem roheenergiat ning aidata nendel fossiilfirmadel rohepöördega kaasa minna.
Taastuvenergiafirmade aktsiahinna mastaapseks kukkumiseks pole ühtegi reaalset põhjust: seda ei selgita isegi väiksemad jaeinvestorid, kes lähevad nö “high short value” investeerimise teed ja üritavad shortida aktsiaid. Suur ühtne langus näitab suurte rahade samaaegset liigutamist, mille peamine põhjus võib peituda vesinikus: vesinikus nähakse uut rahalaeva, sest isegi valitsused panevad sellele oma õla alla ning kõik vesinikuprojektid on hakkanud kindla plaaniga edasi liikuma.
Kas vesinikuenergia tootmine on üldse jätkusuutlik?
Kõige tavalisemad vesinikuenergia tootmismeetodid on seotud kas maagaasi või elektrolüüsiga. Just see viimane on tänapäeval kõige rohkem kõne all, avades tee nö rohelise vesiniku tootmisele. Elektrolüüsi raames kasutatakse elektrilaengut, et jagada vesi hapnikuks ja vesinikuks. Roheliseks vesinikuks kutsutakse tulemust siis, kui kasutatakse kas päikese- või tuuleenergiat elektrilaengu saamiseks.
Rohevesinikuga aga tekib kohe ka küsimuskoht. Kuna selle tootmiseks on vaja taastuvressursse nagu tuul ja päike, siis ei võta vesinikuenergia mitte ära energiakoormust taastuvenergialt, vaid tekitab veel suurema taastuvenergia vajaduse. Mitte lihtsalt isegi suurema vajaduse – taastuvenergia kogus, mis on vajalik vesiniku tootmiseks, on absoluutselt massiivne. Võiks isegi öelda, et antud momendil pole see üldse mõeldav minna isegi 50% üle vesinikuenergiale, kuna selle tootmiseks vajalik energiakogus on jaburalt suur, rääkimata sellest, et miks mitte kasutada siis üleüldiselt tuule- ja/või päikeseenergiat, mitte raisata seda energiat omakorda teise energialiigi, st vesiniku, tootmiseks?
Pannes selle hüpoteesi numbritesse, siis siin on võrdlus selle vahel, kui palju on vaja elektrienergiat selleks, et täita maailmas püstitatud energiapiirid vesinikuga ning kui palju toodetakse praegu:
| Energialiik | Kui palju oleks vaja energiat | Kui palju hetkel toodetakse (2018. a lõpu seisuga) |
| Avamere tuulepargid | 1775GW | 540.4GW |
| Maismaa tuulepargid | 2243GW | 23.4GW |
| Päike | 4240GW | 480.4GW |
| Tuumaenergia | 957GW | 397GW |
Olgu ka mainitud, et ülaltoodud numbrid tähendavad ikkagi seda, et hetkel toodetakse taastuvenergiat elektrienergia jaoks, mitte selleks, et toota rohelist vesinikku.
Isegi kõige ambitsioonikamate taastuvenergiaplaanide puhul on lõpptulemus ikkagi see, et suurem osa vesinikust on nö sinine vesinik ehk vesinik, mida toodetakse maagaasiga. Lõppude-lõpuks aga ei tähenda see sugugi paremat olukorda keskkonnale.
Laiaulatuslik sinise vesiniku tootmine (mis leiab ilmselgelt aset siis, kui vesinikutrend jätkub ning vesinikuautod muutuvad populaarseteks) tähendab endiselt meeletut keskkonnasaastet: maagaasi kasutamine tähendab metaanileket, mis on muideks 84 korda võimsam kasvuhoonegaas kui CO2.
On isegi seda öeldud, et esialgu tasub keskenduda sinise vesiniku tootmisele, et luua vajalikud süsteemid ning siis vaikselt tõsta tootmine rohelise peale, kui taastuvenergia tootmismahud on piisavalt suured. Siinkohal tasub aga igaühel mõelda ühele küsimusele: millised riigid on hetkel suurimad maagaasitootjad? Me kõik teame vastust sellele.
Ühel või teisel viisil on tulemus sama: vesiniku tootmine on liialt laristav ressursirikas tegevus, mille ainus võitja on fossiilkütuste tootja, kes saab rohepöörde lipu all koguda endale üksnes kõrgemaid kasuminumbreid, kasutades vesinikutrendi enda kasuks, ent tegelikkuses ei muuda see praktika keskkonna jaoks mitte midagi paremaks.
Veel üks vesinikuenergia tootmise problemaatiline osa puudutab veeauru. Erinevalt levinud arvamusest on tegelikult maailma suurim kasvuhooneefekti moodustaja veeaur, mis moodustab umbes 60% soojendavast efektist. Ainuüksi selle fakti tõttu ei saa tegelikult lugeda vesinikuautosid saastevabadeks sõidukiteks, kuna tegelikult on saaste ikkagi olemas – ka veeaur on saaste.
Kuigi teadlased pole hetkel veel veendunud selles, milline võib olla suurema veeaurusaaste tulemus, on selge see, et looduse loomuliku tasakaaluga ei tohi mängida. Isegi millegi nii nö tavalise nagu veeauru manipuleerimine võib tuua katastroofilisi tulemusi. Loodusega ei tohi mängida ega seda manipuleerida. Massiivse veeaurusaaste korral muutub ilmselgelt kliima ühel või teisel viisil ning igal juhul ei tähenda see inimeste jaoks paremat keskkonda ning kindlasti ei lahenda see ka kasvuhoonegaaside kogust.
Mida tähendab vesinikutrend taastuvenergiale järgnevatel aastatel?
Võttes kõike seda arvesse, siis kui trend jätkub ning rohevesiniku tootmine hakkab siiski levima, tähendab see massiivset taastuvenergiavajadust, mis omakorda tähendab suuri numbreid taastuvenergiat tootvatele firmadele (nagu ülalmainitud ettevõtted). Kuna ka valitsused kavatsevad toetada taastuvenergia tootmist omapoolsete rahaliste panustega, on selge, et taastuvenergia kasv on järgneva kümnendi jooksul meeletu. Portugal, Suurbritannia, Hiina, Jaapan, USA – paljud riigid on võtnud endale suured eesmärgid ja plaanid.
Võttes aga arvesse vesiniku tootmise problemaatilisi küsimusi, olgu jutt parasjagu rohelisest või sinisest vesinikust, siis mida toob vesiniku laiaulatuslik tootmine endaga kaasa? Mida tähendab see keskkonnale? Kas pole olemas paremaid lahendusi? Need on küsimused, mida tasub küsida endalt enne investeeringu tegemist.
Investeeringuna on nii vesinikul kui ka taastuvenergial suur potentsiaal ning praegustele andmetele tuginedes ei tundu see trend nii pea hääbuvat, vaid vastupidi – üksnes kasvavat.
Allikad:
- Chevron, Toyota Pursue Strategic Alliance on Hydrogen
- UK’s first ever hydrogen transport hub kick-started by £3 million government investment
- A wake-up call on green hydrogen: the amount of wind and solar needed is immense
- How much renewables expansion is needed for a global green hydrogen economy?
- Why everyone’s talking about hydrogen as an investment?
- It’s Water Vapor, Not the CO2
- In-depth Q&A: Does the world need hydrogen to solve climate change?
#ElaEksponentaalselt
