Finantsvabadus on termin, mida kuuleb üha rohkem igapäevases kontekstis. Võib öelda, et selle osatähtsus on nõnda suur, et see on liikunud finantskommuunidest ja -väljaannetest igapäevameediasse. Mis on seda põhjustanud? Kust on selline pealekasv pärit? Vähemal või suuremal määral uurimistööd tehes võime leida mitmeid fakte, millest teha isiklikke järeldusi ning ma usun, et nii mõnigi neist võib olla üpris adekvaatne. Kuid milline on selle filosoofia mõju ühiskonnale? Tänases artiklis arutleme selle üle, mida see mõtteviis on juba muutnud, mida see võib muuta ning milline võib olla potentsiaalne tulevik.
Süvenedes asja lähemalt jääb silma üks kindel trend – ühiskond (võtan sellega kokku kogu maailma rahva, sest trend tundub olevat sarnane igas maailmajaos) tundub olevat keskmisest ahnemaks minemas. Sattusin lugema artiklit, kus analüütikud väitsid, et investorid ei rahuldu enam ümaralt 60-protsendise tootlusega. Mis seda põhjustada võib? Oleme me loomuselt ahned? Kuna tegemist oli hiljutise artikliga, siis ma arvan, et suur mõju sellise mikrotrendi kujunemisel on nö meemiaktsiatel ja Redditi investoritel. Tuginedes sellele poolele ma ei usu väga, et ühiskond oleks või läheks ahnemaks kui ta on tavaliselt, vaid pigem on kiire rikastumise potentsiaal meelitanud uue massi investeerimismaailma – ahnus pole kasvanud, vaid ahned on pigem leidnud endale uue väljundi.
Idee finatsvabadusest on aastasadu levinud filosoofia. Kes meist ei taha olla omaenda peremees? Paljud on olnud sellel teekonnal ka edukad, mistõttu ei ole tegelikult mitte mingi ime, et ühiskond liigub üha enam selle poole.
Daimler AG on näiteks palganud futuristi (kes ei tea, mis või kes on Daimler AG, siis nemad toodavad Mercedes-Benze). Futurist on teadlane, kes kasutab analüütikat selleks, et hinnata tulevikutrende. Igatahes, nende futuristi hinnangul on peatselt saabumas aeg, kus me ei käi enam tööl palga nimel. Kõlab absurdselt? Arvestades seda, et me pärineme töökesksest ühiskonnast, ei ole mingi ime seda absurdseks pidada, kuid huvi finantsvabaduse vastu on hakanud üha rohkem tõestama, et statistikute ennustused võivad saada tõeseks.
Mis on finantsvabadus?
Kuidas finantsvabadus töötab? On see fugazi?
Põhiline idee finantsvabadusest on järgmine. Oletame, et tulu a on sinu sissetulek. Jagame selle osa kaheks:
- a1 = igapäevased kulud, mida on vaja nö ellujäämise jaoks (toit, kodukulud jms);
- a2 = investeeringud, mida rakendad passiivse sissetuleku loomiseks.
Ma ei hakka siinkohal looma investeerimisplaani, sest see peaks lähtuma igaühe isiklikest vajadustest, ootustest ja eesmärkidest, ent peamine mõte seisneb selles, et mida suurem on osa a2, seda suurem on potentsiaal jõuda oma eesmärkideni paremini.
Kogu idee mootor on järjepidev tegevus: sa võtad oma igakuise sissetuleku, jagad selle ära ning hakkad investeeritavat osa suurendama, kuni sa saad sellest tootlusest ära elada ilma nö palka teenimata iga kuu.
Seejuures jätame meelde, et kirjeldatu on kõigest baasidee, et selgitada, kuidas finantsvabadus teoorias välja paistab ning see on kõik puhtalt illustratiivne. Kindlasti leidub mõni entusiastlik lugeja, kes hakkab tooma välja keerukaid seletusi ja täpsustusi, ent point on lihtne: jah, finantsvabadus kui selline on võimalik ning töötab.
Tulles tagasi futuristide analüüsi juurde, siis trendist on näha, et see idee võib lähiaastatel tõeks saada. Kuid mida see endaga kaasa toob? Kas praegune uudishimu võib viia kiire krahhini? Mida arvab sellest tööjõule keskenduv valitsus? Mõju ühiskonnale?
Seejuures on hea aga see, et kui keskenduda sissetulekute ja tarbimise sümbioosile, siis on näha, et ühe suurenedes suureneb automaatselt ka teine – seda on juba nähtud näiteks Šveitsis, Monacos jms riikides.
Valitsuse ja ühiskonnakorra suhet on raske ennustada, sest kõik oleneb sellest, kes parasjagu võimul on ning kui laristav on nende suhtumine (tulenevalt erakonna maailmavaatest). Väga tsentristliku vaatega valitsus võib näha võimalust riigi rahakoti paisutamiseks ja kõrge maksukoorem võib väikeinvestorid tagasi tööle viia (või panna nõudma kõrgemat palka).
Samamoodi mõjutab olukorda investorite turbulentsus ja kannatamatus, mistõttu võib tekkida turul äkilisi ettearvamatuid muutuseid, mis toovad endaga kaasa valed väärtused – seda näitas näiteks hiljutine Gamestopi hullus.
Kuidas saaksime tulevikus kindlamad olla? Mida võiksid valitsused trendist õppida? Praegu käiv tulumaksu vähendamise debatt võiks olla vägagi kasulik, sest see looks rohkem ostujõudu. Ostujõud on seejuures tunduvalt suurema kaaluga kui kõrged maksud, sest teenuseid tarbides läheb raha otseselt ühiskonda, kus selle teenuse pakkujad saavad luua uusi tooteid, uusi töökohti jms. Kõrged maksud aga panevad sõna otseses mõttes kontrolli valitsuse kätte, mistõttu saab valitsus suunata ühiskonna rikkustaset. Viimaste aastate maksutõusud on toonud endaga kaasa kulude kasvu, ent mida me oleme selle eest saanud? Kas töökohti on rohkem? Kas palgad on tõusnud? Kas valitsused saavad seda üldse tagada? Võib-olla marksistlikus utoopias, kuid sellega läheme juba liialt teemast kõrvale. Igal juhul on majanduse mõistmine kõige alustala.
Turgude turbulents ja investeerimise riskantsus
Viimane aasta-paar on näidanud selgelt, et inimeste üldine puudulik majandusarusaam tekitab ohtlikke turbulentseid olukordi finantsturgudel. Alustades Bitcoinist kuni meemiaktsiateni või Redditi üleskihutatud aktsiateni välja (jällegi, nagu Gamestop) – kui puudub arusaam sellest, kuidas raha ja majandus töötavad, tekivad ohtlikud kõikumised, mis võivad sadu tuhandeid inimesi rikastumise asemel hoopis pankroti servale veeretada.
Kui mõne finantsvara hind on mõjutatud liialt palju sellest, kui palju raha sinna sisse tuleb, on tegemist olukorraga, mis sarnaneb Jenga mängus klotside ladumisele. See, kes pani raha esimesena, võidab enim, kuna tema saab rikkamaks siis, kui keegi teine paneb oma klotsi tema peale. Teine ootab jällegi kolmandat, sest temagi sissetulek sõltub uue Jengaladuja panusest. Kolmanda tulek mõjutab jällegi esimest, kes omakorda rikastub veelgi. Kui keegi neist aga on otsustanud, et ta on piisavalt palju vahendeid kokku kraapinud ja võtab oma raha välja, kukub see Jenga torn kokku. Mõelge Gamestopi aktsiale või Bitcoinile – inimesed laovad klotse lootuses, et neidki ootab suur rahasadu, ent kui keegi võtab oma klotsi tornist välja, hakkab kogu süsteem kõikuma.
Seetõttu polegi jätkusuutlik loota, et kui viskad oma klotsi kuhugi hunnikusse, kuhu piisavalt palju teisi klotsiladujaid meelitada, siis see torn rikastab teid kõiki. Varem või hiljem tuleb see torn alla, eriti kui räägime reguleerimata varadest nagu seda on krüptorahad.
Kas investeerimine saab olla riskivaba? Ei, riskivaba ei ole absoluutselt mitte miski maailmas. Iga päev, mil me hingame ja sööme, ei tea me, kas see, mida me just tarbisime võib tekitada meile DNA kahjustusi ning peatselt vähkkasvaja tekitada. Investeerimine on ilmselgelt riskantne, mistõttu peakski igaüks tegema hoolikalt analüüsi enne oma raha paigutamist kuhugi. Ei piisa sellest, et kuuled naabri-Kallelt, kuidas tema sai suure hunniku raha sellest, et Redditi hullusega kaasa läks. Ei piisa sellest, kui kuuled tänaval, kuidas keegi Bitcoini kiidab. Võib-olla kui kõik inimesed teeksid rohkem uurimistööd ja mõtleksid oma otsustele süvitsi, ei oleks ka selliseid hiiglaslikke hüppeid finantsturgudel.
Turbulentsist ja riskidest pole puutumata ka kinnisvara. Ehkki paljud eksperdid ja sõnavõtjad väidavad, et kõige mõistlikum on võtta kas või kodulaen, et kinnisvara hankida, siis tegelikult ei pruugi kinnisvara olla igaühe jaoks kõige mõistlikum investeering. Selleks, et kinnisvaraäriga rohkelt teenida, on ka vaja üsna suurt algsummat – kindlasti kordades ja kordades rohkem kui on vaja selleks, et alustada mõne teise vararühmaga.
Kui sul ei ole just praegu konkreetselt pangakontol summat selleks, et osta kinnisvara otse välja, peaksid süvitsi mõtlema otsusele, sest vastasel juhul võid finantsvabaduse saavutamise asemel suunduda hoopis teise suunda. Arvesta intresside ja kinnisvara ülalhoidmise kuludega – kinnisvarainvesteering ei tähenda lihtsalt hunniku betooni ostmist ja selle väljaüürimist kalli üürihinnaga, et siis ise rõõmsalt üürirahast rikastuda. Seejuures tasub koputada oma südametunnistusele ja küsida endalt, kas müüd kinnisvara hinnaga oma hinge, küsides ebamõistlikku üüri?
Lähitulevikus on kindlasti turbulentseid olukordi veelgi tulemas – näiteks pensionirahade kättesaamine võib tuua küll kerge hüppe, ent samas kardan, et paljud võivad sügisel ka suuresti kaotada, olenevalt sellest, kui hoolikalt oma raha paigutatakse.
Alati on mõistlik pigem olla tagasihoidlik ja jälgida turgusid enne oma raha kuhugi paigutamist. Mida see tähendab kaualoodetud finantsvabadusele? Suures pildis ei tähenda see midagi erilist. Tähtis on hoida ratsionaalset mõtlemist, mitte ahnitseda.
Kas tegemist on uue tuleviku või mööduva hullustusega? Ideaalis oleks hea, kui keegi ei sõltuks enam oma palgast. Põhimõtteliselt on küll tänapäeval orjus kadunud, ent kas me ei ole kõik endiselt oma töökohtade orjad? Meile ei anta piitsa, ent intressimäärad, maksud ja hinnatõus panevad paljusid inimesi sundolukorda.
Muidugi tuleb osaliselt mängu ka majanduslik mõtlemine ning loodetavasti panevad finantskrahhid inimesi mõistma, et eetika on olulisem kui x% tootlus. Kõik oleneb sellest, kas ühiskond tahab muutuda tööorjusest vabaks ning teha tööd selle nimel, et saavutada eneseteostus või me valime tee, kus rügame tunnid täis teha ning ootame palgapäeva.
Tahaks loota, et töökohad ei kao kuhugi, kuid liiguvad oma ala professionaalide kätte, kes teevad asja selle nimel, et olla parimad, ent samal ajal ei sõltu palgast. Ideepoolest ei ole see utoopia ning tehniliselt võttes on see saavutatav juba lähikümnenditel.
Kindlasti ei ole tegemist teemaga, millel arutlemiseks piisab ühest artiklist – tegemist ei ole “täieliku juhendiga”, ent põhitõed said kokku võetud. Püsige järjel, sest tuleme Eksponendis selle teema juurde tagasi ka tulevikus. Seniks aga – mida teie arvate? Kui võimalik on ühiskondlik universaalne finantsvabadus? Kas see on võimalik või on tegemist utoopiaga?
#ElaEksponentaalselt
