Kas meid on ootamas uus panganduskriis? Ameerikas sulgeti hiljuti mitme panga tegevus likviidsusprobleemide tõttu. Ehkki sellega kaasnenud paanika on hetkel vaibunud ning maailm tundub intsidendist kõigutamata olevat, võrreldakse toimunut 2008. aastal juhtunuga. Mis saab edasi?
Kui rääkida aktsiaturgude mõistes, on positiivne see, et teised finantsasutused pole pikaajalist kahju sellest tundnud. Kuigi langust on olnud (ja see võib jätkuda), ei ole näha märke suurema paanika vajaduseks. Positiivne on ka see, et pankade päästmine siinkohal ei tule maksumaksja taskust – deposiitide väljamaksmiseks tagab rahastuse FED ning fondid luuakse laenuga pankade vastu, mille nad peavad tagama võlakirjade või hüpoteegiga tagatud varaga. Kusjuures, pankade juhtkond ei tohi sellest tehingust teenida.
Kuigi seda on võrdsustatud maksumaksjate arvelt panga kahjumi katmisega, erinevad need kaks teineteisest täielikult. Tagatiseks olevad võlakirjad on realiseeritavad niikuinii oma nimiväärtuses küpsusperioodi lõpus. Teiseks on tegemist laenuga, mis tuleb pankadel tagasi maksta. Suurim kahjusaaja on tõenäoliselt klient, kas praegu või võimalikus ümberkorraldatud tulevikus.
Pangad on pandeemia ja intressimäärade tõusu tõttu teeninud gigantseid kasumeid. Kui neid ongi vaja päästa laenudega, on nad suhteliselt heas olukorras laenude tasumiseks. Suured kasumid eelnevatel aastatel panevad nad ka automaatselt turvalisemasse olukorda. Pankade puhul muutub ohtlikuks olukord, kus nende laenuklientide likviidsus hakkaks vähenema (näiteks järsu töötuse tõusu tõttu), sest see tooks kaasa oluliselt halvemad majandusnumbrid, mis jällegi vallandaks järjekordse ahelreaktsioonidest toidetud paanika. Positiivne on siinkohal see, et pangad nägid, milline mõju on liiga riskantsetel varadel ning saavad vähendada nende varade osakaalu enne suuremate probleemide tekkimist.
Naastes kõnealuste pankade juurde, said probleemid alguse sellest, et kliendid soovisid oma varad pangast välja viia. Kui poleks olnud katalüsaatoreid nagu defitsiiditeade, insaiderite aktsiamüügid ja riskantsed krüptotokenid, poleks tõenäoliselt seda olukorda juhtunud. Väljaspool krüptovarasid olid pankade defitsiidid enamasti kaetud USA võlakirjadega, mille väärtuse vähenemine ei mänginud rolli, vaid oluline mõju oli pikaajaline küpsemisperiood. Oluline on täheldada, et SVB (Silicon Valley Bank) puhul on tegemist pangaga, mis rahastas aastaid projekte, millel polnud tooteid ega kindlat tuluallikat, pakkudes neile krediidiõlga, mida need projektid mujalt ei saanud.
Mis ikkagist põhjustas sellise olukorra? Esimese asjana tahetakse süüdistada FED-i tegevust. Palju on spekuleeritud, et agressiivne intressipoliitika ei lõppe enne, kui juhtub katastroof, kuid kas praeguses on ikkagi süüdi FED?
Mõlemad pangad läbisid vaid paari nädala eest auditeerimise, mille käigus anti firmadele positiivne hinnang, ehkki majandusandmetest selgus, et SVB-l on ca 15 miljardi dollari suurune bilansiauk.
Suur viga seisnes selles, et SVB hoidis suurt osa vahenditest küpsust ootavate pikaajaliste varade all, mis pärssis nende likviidsust. Teisele pangale osutusid saatuslikuks krüptorahad. Kas on vaja tõesti järjekordset näidet sellest, kuidas krüptorahad korraldavad kaose? Kui asjad liiguvadki 2008. aasta suunas, siis toob majanduslanguse seekord just krüptovarade mullistumine.
Tulles aga teema juurde tagasi: mis siis, kui tegemist oli hoopis manipulatiivse tegevusega? Küsimus jääb: kas FED lasi pankadel meelega põruda, et tekitada erasektoris huvi riigi võlakirjade vastu – vara vastu, mida nad ise tahavad oma bilansist eemaldada?
Mõlema panga audiitor oli tunnustatud firma KPMG. Mõlemal pangal polnud raamatupidamises otseseid ohumärke. Igal pangal võib tekkida likviidsusküsimusi, sest see on tavaline, et deposiidid on paigutatud finantsinstrumentidesse.
Mida tähendab selline krahh FED-ile, kes peaks lähipäevil võtma vastu otsuse intressimäärade osas? Hetke seisuga arvatakse, et FED ikkagi tõstab intressimäärasid 22. märtsil, ent see võib tähendada, et FED alahindab seda, kui võimas Ameerika pangandussüsteem tegelikult on ning kui palju nad võivad sellist „jonnimist“ näidata. FED on sunnitud arvestama ülemaailmse panganduskriisiga ning praegune olukord võib viidata liigsele pingele rahanduses (seda iseloomustavad ka näiteks teiste Ameerika suurpankade arvamused intressitõusu osas).
Enne krahhi usuti panganduses, et FED arvatavasti tõstab intresse, kuid pärast hiljutisi sündmuseid on hakatud uskuma, et intressitõus võib ära jääda. Kas krahh võis olla fabrikeeritud FED-i arvamuse muutmiseks? On viiteid sellele, et SVB likviidsusprobleemide taga on insaiderite aktsiamüügid – mitmed SVB-ga seotud isikud, sh tegevjuht, müüsid vaid mõned päevad enne krahhi maha märkimisväärse koguse aktsiaid. Hetkel on juba selle osas alustatud uurimist.
Äkki tahtsidki pangad triivida FED-i lõpetama intressimäärade tõstmist? Veebruaris kohtus SVB juht Goldman Sachsiga, et pärida finantsnõu likviidsusküsimustes. Viimastel päevadel enne SVB kokkukukkumist oli Goldman ostnud SVB võlakirjaportfoolio, millel oli 1.8 miljardi jagu kaotuseid. See oligi aga katalüsaator, mis pani kliente kartma oma vara pärast. Sellega kaasnes 40 miljardi dollari väärtuses nõudeid kontodel olevate varade väljamakseteks.
Kas see tõestab, et panga krahh oli ettekavatsetud ja inseneeritud koostöös Goldmaniga? Otsesed tõestused puuduvad, sest sama hästi võib seda pidada halvast finantsnõuandest tekkinud eksituseks, ent sellegipoolest on sellised kokkusattumused ohumärgid ning väärivad suuremat tähelepanu.
Mis on tõsi? Pole mitte midagi imelikku selles, kui tegemist ongi insaiderite fabrikeeritud krahhiga. Spekuleerida võib, et nad teadsid, et firma on halvas seisus ning põgenesid, mis muudab nad igal juhul vastutavateks.
Eriti huvitav on FED-i pakutav tehing pankadele, lubades anda laenu valitsuse võlakirjade algväärtuse ulatuses. Algväärtus on väärtus, mis antakse võlakirjale väljastamisel ning tagastatakse võlakirja omanikule selle küpsemisel. Tihtipeale on võlakirjade küpsusperioodid 10 aastat ning hinnad alluvad turureeglitele. Ameerika võlakirjad on pikka aega odavnenud, mis tähendaks, et pankadel oleks valik, kas hoida negatiivse väärtusega varasid küpsuseni või võtta kahjum.
Selliste varade väärtuse langus oli ka SVB bilansiaugu põhjus. FED-i pakutav tehing annab aga neile võimaluse likvideerida need varad originaalväärtuses, ilma koheselt kahjumit võtmata. Kusjuures, see tehing ei oleks olnud võimalik krahhita, mis annab insaideritele piisavalt põhjust krahhi fabrikeerimiseks.
Mis kasu sellest saadakse? Insaiderid saavad tulu aktsiatehingust ning ühtlasi kirjutavad oma tekitatud kahju laenu alla, lisaks sellele pakub laen neile kohest likviidsust varade võrra, mille küpsust nad enam ootama ei pea. Kas siin on ka tegelikult mingi kuritegelik alge, seda näitab uurimine, mida on juba pankade suhtes algatatud.
Rääkides rahanduspoliitikast, ei saa me täielikult kahtlust FED-i tegevuselt eemaldada. FED-i on kritiseeritud omajagu eriti just intressidega mängimise pärast. Intresside tõus on küll hädavajalik ning ei tasu luua illusioone sellest, et keskpankade kontroll on ebavajalik. Brasiilias oli inflatsioon enne keskpankade kontrolli kehtestamist 2500% aastas, kuid tänapäeval on see samaväärne muu maailmaga või isegi madalam. Kritiseerida võiks eelkõige FED-i üleüldist loidust inflatsiooni osas. Võrreldes Ameerika inflatsiooni Ladina-Ameerikaga (Mehhiko, Brasiilia ja Argentiina), on näha, et numbrid on üpris samasugused. Erinevus seisneb selles, et sealsed riigid võtsid intressitõusu vastu mõne üksiku intressimääratõusuga. Brasiilias kukkus inflatsioon 12%-lt 5,8%-le (madalam kui USA-s). Samas on näha, et Euroopas, kus on intressimäärasid tõstetud aeglaselt, on inflatsioon ikkagi 8-11%. Ladina-Ameerika baasil võib näha, et järsk, aga lühiajaline intressimäärade muutus võib olla efektiivne lahendus. Mida see tähendab aga võimaliku panganduskrahhi mõistes?
Rahanduse viga seisneb selles, et statistika peegeldab minevikku. Majandusaasta aruanded ei ennusta ettevõtte tulevikku, vaid annab hinnangu tagasiulatuvalt. Sama kehtib inflatsiooni kohta: otsused, mis võetakse vastu täna, võivad mõju avaldada inflatsioonile alles aasta pärast.
See tähendab, et mikromajandamine võib olla kahjulikum kui agressiivne üldistamine. Arvestades inflatsiooni kuust-kuusse paneme end olukorda, kus kaotame perspektiivi üldsuse üle. Näiteks, kui miski maksab aasta alguses 100 eurot, aasta keskel tõuseb hind 175 euroni ning langeb siis 75 euroni, võime aasta keskel olla paanikas kiire hinnatõusu tõttu, kuid jätame tähelepanuta, et keskmiselt oleme selle asja eest aastas maksnud 116,7 eurot, mis pole tegelikult paanikavääriline.
Samal põhimõttel on FED tegelikult pannud end automaatselt liiga kritiseerivasse positsiooni ning võib oma tegevusega panustada majanduslanguse süvenemisesse. Järjepidev intresside tõstmine on riskantne, mistõttu loodavad suuremad pangad, et FED pöörab suuremat tähelepanu edasiste plaanide loomisel. Vahest oleks parem lõpetada intresside tõstmine?
Võib spekuleerida, et intressid on ületanud oma kasuliku väärtuse ehk väärtuse, mis ei koorma majandust üleliigselt. Sellest lähtuvalt peaksid keskpangad panema end FED-iga eesotsas pealtvaataja rolli, sest meil ei ole ohtu äkkinflatsiooni tekkeks ning isegi kui oleks, on tõenäolisem, et sedasorti inflatsioon laheneb naturaalselt ja intressimäärade pingutamine pigem pidurdab seda lahendust.
Mis saab pangandusest?
Sisuliselt ei ole suuremat ohtu hetkel näha, kuna teised suuremad pangad on turul stabiilsed. Suur volatiilsus on küll tõenäoline, vaadates kasvõi Hollandis tegutsevat ING Groupi, mis on kriisi varjus näidanud ebaloomulikke kõikumisi turul.
Kõnealuses olukorras tõstab pead üks suur ohumärk: krüptoturg, mis on oma olemuselt riskantne, rääkimata veel seda ümbritsevatest skandaalidest. Inflatsiooni osas on samuti märke paranemisest: hinnaindeksid on languses, samuti on näha tööturu ümberstruktureerimist, mis võib olla jällegi keskpankadele positiivne märk. Muidugi on suur oht, et 2008. aasta kordub, ent see ei tule üldisest majandusest või inflatsioonist.
Suurim oht majandusele on krüptotokenite mull, mis jõudis küll haripunkti pärast seda, kui BTC hind kukkus alla 60 000-selt hinnalt, kuid metsikutest kõikumistest olenemata on valdkonna fännidel veel usku krüptorahasse. Kusjuures, kui pankade likviidsuse osas saame rääkida varadest, mille arvelt raha laenata, siis krüptomaailmas pole likvideeritavaid varasid, kui tokenite väljastajad või krüptoplatvormid pankrotistuvad või ei suuda deposiite katta.
Krüptotokeneid samastatakse finantsinstrumentidega ja neid haldavaid platvorme pankadega. Sellegipoolest ei tee krüptoraha hoidjad välja, kui nende hoitud vara kaotab 60% või rohkemgi oma väärtusest. Samamoodi ei tee krüptofännid välja sellest, et nende hoitud instrumentidel pole füüsilist katet või kuidas need on seotud kuritegevusega (või sellele kaasa aitamisega).
Keegi ei räägi krüptomaailma kokkuvajumisest, kui BTC väärtus langeb 60 000 pealt 19 000 peale, mis oleks iga professionaalse investori jaoks aeg eemalduda sellest varaklassist. Samamoodi ei näi krüptofänne kõigutavat olukorrad, kus suured platvormid nagu FTX kaotavad miljardite jagu kontoomanike varasid. Samas kahe panga tegevuse peatamine likviidsuse tõttu (kusjuures, ühe otsene tegevus kannatas just krüptovarade tõttu) paneb ühiskonna kihama panganduskrahhi ülemaailmsest võimalikkusest kuni maailmalõputeooriateni välja.
Mis põhjustab sellise ühiskondliku kahepalgelisuse? Mõlemad olukorrad on samasugused, ent ainult ühe puhul nähtakse ohtu, samas teine inimesi ei kõiguta. Krüptomaailma väärtus on suurem kui mõne riigi kogumajandus – sellega on seotud miljonite inimeste vara, seega oleks loogiline pidada seda vähemalt sama suureks ohuks. Kas meie sallimatus autoriteedi ja kontrolli vastu on tõesti nii suur, et kaotame täielikult perspektiivi reaalsuse üle?
Panganduskrahh ei ole muidugi täielikult välistatud. Credit Suisse’i probleemid (mis ei tule suure uudisena ja on juba irooniliselt nimetades iga-aastased nähtused) lisavad hetkeolukorrale ainult õli tulle. Kui olukorda kontrolli alla ei saada ja paanikamüügid jätkuvad ning hirm viib viimase ratsionaalsuse, siis teoreetiliselt ei saa enam rääkida 2008. aasta sarnasest krahhist, vaid hullemast. Me elame kahe kriisi vahelisel ajal: kõigepealt oli Covid, mis viis ühiskonnast säästud ning suurendas valitsuse võlakoormaid, teisalt käib sõda, mis kägistab rahvast energiahindadega.
Kõik see on meid juba viinud majanduslangusesse. Panganduskrahh tooks kaasa olukorra, kus inflatsioon võib küündida 20-30%-ni aastas. Arvestades, et inflatsioon on juba ületanud 40 aasta kõrgeima punkti, võib öelda, et olukord oleks 2008. aasta majanduslangusest hullem.
Erinevalt krüptost on pangad ja nende varad suuresti valitsuste kaitse all. Kontroll tagab selle, et panganduskrahhid oleksid praktiliselt välistatud. Pangandus on õppinud viimastest kriisidest ning kasutusele on võetud meetmeid nendest hoidumiseks.
Positiivne on näiteks USA valitsuse lüke rahastada tegevuse lõpetanud pankade defitsiit laenuga, mis on tagatud turvaliste varadega ning hapuks läinud varad müüakse oksjoni kaudu uutele omanikele.
Kõige tõenäolisem eeldatav lõppmäng on see, et hetke olukord võetakse kontrolli alla ja turud näevad agressiivset turbulentsi, mis võib kesta aasta lõpuni. Viimased 2 aastat on näidanud, et suurim oht turgudel on paanikamüügid ja hirmu õhutamine. Keegi ei pööranud tähelepanu ka sellele, et Euroopas toimus mikroskoopiline panganduskriis 2022. aastal, mil ING Groupi aktsia hind langes ca 13 eurolt 8 euroni, kui Venemaa tungis Ukrainale kallale. Tegemist on 60%-se langusega!
Kas meil on mõtet muretsemiseks? Kui tahta, leiab muretsemiseks alati põhjuse, kuid muretsedes me sillutame teed uutele muredele. Kokkuvõtlikult võiks küll pilastada suletud pankasid kui halvasti majandatud asutusi, kus pillati raha kahte lehte, rahastades riskikapitaliste ja startuppe, kuid sedasi sogastaksime tõde. Tõsi, SVB oli tuntud kui pank, kes ei osanud valida parimaid kliente, kuid startupid ja riskikapitaliprojektid ei mänginud tegelikult olulist rolli panga sulgemises. Tõsi, SVB puhul on näha sisuliselt idiootset majandamist, kuid nö rahaga laiamine on saanud tavaks paljudele firmadele, ilma olulisi probleeme tekitamata. Vaatame kasvõi Eesti startuppide maailma: paljud on kaasanud kümneid ja sadu miljoneid, ent tegeliku tooteni on jõudnud vaid mõned üksikud tegijad, sh Bolt.
Kas rahandust ei peaks ümber reguleerima ja seadma tugevama kontrolli alla? Arvatavasti toob see olukord kaasa ka suurendatud järelvalve ja uued meetmed.
Parem küsimus on see, kuidas me saame lõplikult eemaldada egoismi ja hirmu rahandusest ja ettevõtlusest üleüldiselt. Vaadakem kasvõi suvalisi arstipraksiseid või eratreeninguid pakkuvaid ettevõtteid ning nende majandusaasta aruandeid: võib leida nii mõnegi, kes majandab viletsalt, ent teisalt ei lähe need firmad kunagi kinni likviidsuse puudumise pärast.
Tõsi on see, et ajad on keerulised, aga paanika ainult süvendab probleemi. Üks suur muutus ei defineeri absoluutsust, äkilised muutused on pigem koheselt pöörduvad. Võidab see, kes teeb kaalutletud otsuseid, mitte ei torma. Kriis olgu pigem õpetajaks, et pillava ja egoistliku majanduse aeg on läbi. Läbi on nö tasuta raha ajastu ning nüüd, rohkem kui kunagi varem, on aeg jätta unarusse väärtusetud tooted, olematu toote peale ehitatud ideed ning keskenduda ainult varale, mis suudab tagada reaalsest tegevusest tuleva käibe.
Panganduskriisist rääkides, siis tegemist ei ole panganduskriisiga, vaid pigem pankurite tüdimusega FED-i stagnaatilisuse üle või inglise keeles öeldes, banks are fed up with FED.
“Toimetaja märkus: käesolev artikkel käsitleb asjaolusid ja sündmuseid, mis leidsid aset kuni 15. märtsini 2023 ning ei kätke hilisemaid edasiarenguid.”
#ElaEksponentaalselt
