Home » Kuidas alustada investeerimisega #8: Kuidas planeerida oma perekonna rahalist olukorda?

Kuidas alustada investeerimisega #8: Kuidas planeerida oma perekonna rahalist olukorda?

Mis on kõige olulisem osa edust ja jõukusest? Mis eristab rikast vaesest? Miks mõned meist jõuavad elus kaugemale kui teised? Juhus? Õnn naeratas kellelegi ja ta sündis paremates tingimustes kui teine ning seetõttu on tema edukas ja meie mitte?

Mis siis, kui see arvamus on vale? Tõene on siinkohal see, et igaüks sünnib meist erinevatesse tingimustesse – mõned sünnivad teatud eelistega nagu rikkad vanemad või suurem vaimne võimekus, kuid jättes selle kõrvale: mis siis, kui see ei määra ära, kes neist tulevikus saab? 

Iga rikas ja edukas isik on alustanud kunagi nullist – nö vana raha pered ja pärandist pärandisse elajad olid kunagi vaesed. Ainus erinevus kahe poole vahel on see, et nemad alustasid oma teekonda varem, seega nad on ruumis kaugemasse punkti jõudnud.

Füüsikas on kasutusel termin inerts ehk paigalseisu saavutamise tahe. Kui rikkad on objekt a ja meie oleme objekt b, siis võime öelda, et põhjus, miks a on kaugemas punktis kui b tuleb sellest, et a saavutas juba ammu kiirenduse vajaliku inertsi murdmiseks.

Mis annab aga selle kiirenduse? Kuidas me garanteerime perekonna edukuse? Kuidas me välistame tulevikku ohustavad kulutused? Kuidas me kontrollime oma koduseid finantse?

Rahaline planeerimine ja eelarvestamine on ainus põhjus, miks osad meist on edukamad kui teised.

Ilma rahalise planeerimiseta ei jõua me mitte kuhugi. Kas Warren Buffet oleks see, kes ta on täna, kui ta oleks suvaline usaldusfondi laps, kes loobib oma dollareid igas suunas? Kui kaua on rikkad suunamudijad, kes laristavad mõtlemata? Saksa tuntud YouTuber Kiarash Hossainpour on üks hea näide sellest, kuidas kiirelt tulnu võib kiirelt kaduda: 18-aastaselt miljonäriks saanud mees kaotas 22. eluaastaks juba suurema osa oma varandusest, kuna krüptorahad kukkusid niivõrd karmilt. Vaid ühe päevaga võib kogu see varandus kaduda, kui rahaasju ei planeeri.

Marksismi kohaselt on ühiskonnale jalus need, kes ei kuluta oma sissetulekuid täielikult ära, vaid säästavad ja koguvad ehk teisisõnu, väideti, et säästmine ja rahaline tarkus on valed. Õnneks on marksism aga põrunud oma tõestuses.

Oma perekonna rahalise olukorra planeerimine võib tunduda keerulisem, kui see tegelikult on. Igapäevased väljaminekud, eriti poeskäigud, töölõunad, lasteriided, kommunaalid jms justkui sööksid meie sissetuleku maagiliselt ära ning juba varsti mõtleme, et peaks juurde teenima, sest tuleme vaevu ots-otsaga kokku. Ükskõik, mida me teeme ja kui palju me teenime, tundub kõik lõputu spiraalina, kus me teenime ja kulutame – teenime rohkem ja kulud kasvavad. Kõlab tuttav?

Enne kui me saame alustada eelarvestamist ja rääkida kontrollist, on meil vaja ülevaadet sellest, mis meil on. Ülevaate saamine on kõige olulisem osa kogu protsessist – ilma selleta ei ole meil võimalust edukalt planeerida. 

“Kui me teame oma sissetulekut ja oma kulusid, siis meil ei ole vaja karta tuleviku pärast. Teades ainult sissetulekut, aga mitte kulusid – sellisel juhul on iga positiivne kuu meie jaoks osaliselt negatiivne. Kui me ei oma ülevaadet ei oma sissetuleku ega oma kulude üle, oleme me igal kuul edutud.”

Kuidas alustada? Kõige esimese asjana pead sa hakkama kokku koguma tõestust igast ostust, mille sa sooritad. Konto väljavõte siiskohal ei aita, sest me ei otsi ainult summasid, vaid proovime vastata küsimustele: “millele?” ja “kui palju?”.

Kui me teame ainult numbrit, siis ei oska me tulevikus kulusid korrigeerida ja kui me teame ainult, mida me ostsime, aga ei tea numbrit, on tulemus sama.

Eelarve on alati kahepoolne: nagu koeral on saba ja pea, peab meil oleme selle igast funktsioonist mõlemad pooled. Teisalt, mida rohkem on meil algandmeid, seda paremini saame me planeerida tulevikku. 

Näiteks: meil on 200 eurot igakuiseid püsikulusid, kuid me ei tea, mis selle summa moodustab, seega me arvestame sellega kui möödapääsmatu kuluga. Kui me selgitame välja, et need olid kodu jaoks tehtud kulud, muutub juba pilt meie jaoks selgemaks, kuid kõige selgemaks muutub pilt meie jaoks siis, kui me teame, et me kulutasime ainult 30% sellest summast kommunaalidele ning ülejäänud kulutused on olnud kulutused ilu- ja mittetarbeesemetele.

Näite järgi moodustab 70% meie kuludest mittevajalik. Sellepärast on oluline, et me koguksime kokku iga arve ja tšeki, mis poest väljastatakse, sest Kaubamaja kodumaailm või Bauhof konto väljavõttel võib tähendada, et me tegime vajalikke kulutusi nagu remontisime katkise seina või ostsime uusi lambipirne, aga see võib ka tähendada, et me ostsime uusi toataimi või vaase jne. 

Kui me teame kuluvoogusid, on meil vaja jagada need vood vajalikeks ja valikulisteks kuludeks.

Mis on vajalik ja mis on valikuline? Vajalik osa on kulud, mida me peame tegema igakuiselt elamiseks. Teisisõnu me räägime kulutustest, mis on möödapääsmatud. Kõige olulisemad osad on toit (töölõunad ei kvalifitseeru vajalikuna, kui sa ostad neid toidukohast nagu R-kiosk, tanklad, valmistoidu letid jms) ja peavari (ainult üür/laen + kommunaalarved + kindlustus + pisikulud nagu tolmuimejakotid, õhuniisutitarvikud, pirnid jne).

Lähtudes sellest tuleb meil esimesena jagada ära summad kõige olulisematesse kategooriatesse. 

Olles need osad katnud, oleme me katnud oma ellujäämiseks vajaliku osa. Me ei saa siia arvestada riideid ja jalatseid, sest me ei pea neid iga kuu ostma, seega need ei ole meie nö kohustised.

Järgmiseks peaksime me arvestama säästudega. Miks mitte riiete, lõbustuste, lastetarvikute jms sarnasega? Küsige endilt, miks me eelarvestame? Idee seisneb selles, et me looksime endale tulevikku vaatava mõtteviisi, mis aitaks meil valmistuda olukordadeks, mida veel ei ole toimunud. Eelarvestamisega ei ole mõtet alustada, kui me tahame ainult teada, kuidas meie raha põleb – sellisel juhul me raiskame väärtuslikku aega tühjale tegevusele. Eelarvestamise mõte on saada ülevaade ja lähtuvalt sellest leida viise, kuidas oma raha suunata edukalt.

Enne säästude juurde minemist tuleks arvestada kokku kogukulu eelpool mainitud kuludele ning vaadelda, kui suure protsendi see moodustab meie tegelikust sissetulekust. Ideaalne on olukord, kus nö kohustised ei moodustaks rohkem kui 50% meie pere kogu sissetulekust. Kui need on suuremad, siis tuleks enne edasist planeerimist hakata elimineerima. Siinkohal saame me rakendada juba kogutud infot ja vahetada kulukamaid tooteid välja vähemkulukate vastu. 

Tihtipeale teeme me vea sellega, et sissetuleku kasvades hakkavad tekkima meie tarbimisse kallimad tooted, sest me tunneme, et me suudame seda endale lubada, kuid sellega me šaboteerime ennast kasvu alguses! Näiteks leidis üks Ameerika küsitlus, et 87% inimestest on teinud impulssostu, mida nad on hiljem kahetsenud.

Kui meie kohustised on paigas ja oleme saavutanud 50% piirmäära, saame hakata määrama sääste. Säästud tuleb määrata ära enne, kui me määrame ära edasised kulud, vastasel juhul me ei oma distsipliini oma edasiste kulutuste üle.

Säästude puhul on tervislik, kui need moodustavad ca 30% pere kogu sissetulekust.

Omakorda tuleks säästud jagada vähemalt 50:50 suhtes rahaks ja investeeringuteks – üks osa summast, mida me saame kasutada plaaniväliste kulutuste tekkeks (nö mustade päevade säästud) ja teine osa, mis loob meile sissetulekut.

Ühiskond on harjunud kulutama enne ja säästma hiljem. Kui me pöörame selle vastupidiseks, loome me endale olukorra, kus me paneme esikohale passiivse tulu ja turvalise tagala Guessi teksade ees.

30% säästudeks on vajalik, sest nii saame me luua 2 eraldi fondi, mis moodustavad individuaalselt suure terviku + sellisel määral saavutame me investeeringutega varem tuntava tootluse. 

Pärast kõige eelneva tegemist jääb meile paigutada ära viimane 20% oma sissetulekust.

Selle paigutuse alla mahutame muud kulud. See tähendab: sinna paneme lõbustused, riided, lastega seonduva (mis ei ole söök ega peavari jne), sõiduvahendid (auto vms).

Mis siis, kui kõik üleliigne ei mahu sinna? Trikk peitub selles, et me oleme ära jaganud vajalikud asjad ning sunniviisiliselt pannud ennast olukorda, kus me peame eemaldama lõbustusi ja mugavusi, mis ei ole otseselt vajalikud eluks. 

Kui auto ülalpidamine ei mahu sellesse ossa, kas me saame endale sõiduvahendit lubada? Ei, sest me paneme ohtu oma säästud ja investeeringud ning ühtlasi ka tuleviku.

Kui meie kulud riietele ei mahu siia, siis peame vaatama üle põhjused, miks me kulutame nii palju riietele ning muutma seda osa.

Sama on reiside, kinoskäimise, restoranidega.

Ühtlasi näitab see osa meie vastutustundlikkust oma tulevikku. Kui tihti me ostame endale nutikellasid ja 1000-euroseid telefone järelmaksuga? Vaadates laenufirmade edukust ja poodide käibeid ning võrreldes seda keskmiste palkadega, siis enamus!

Kusjuures, mida vähem meil on, seda rohkem oleme me kallutatud sellisele tegevusele. Uuringute kohaselt kipuvad töölis ja alam-keskklass kulutama ära oma sissetuleku ja säästud, laenates juurde kiiremini võrreldes teiste ühiskonnakihtidega.

Kui kaua saame me luua sotsiaaltoetuseid, kuid elada minnalaskva ühiskonnana? Ühel päeval ei ole enam 1% käest midagi võtta, kuid distsiplineerimatutel ei ole ka siis küllalt.

Näiteks perekond, kus mõlemad pooled teenivad netosummas 700 eurot, jaguneb eelarve selle teooria põhjal järgmiselt:

  • kogusissetulek on 1400 eurot;
  • 700 eurot = kodu ja toit;
  • 420 eurot = säästud ja investeeringud (210 = säästud, 210 = investeeringud);
  • 280 eurot = muud kulud.

Sellise eelarvega ei saa endale küll suurepärast elu lubada, kuid need summad lubavad ära elada ja loovad meile turvalise aluspõhja tulevikuks.

Tõsi, me peame elama väikeses korteris, meie lõbud on olematud, toidulaud ei ole suurejooneline, riided pärinevad Humanast ja me käime bussiga oma toimetustel. See-eest meil on 12 kuu pärast säästudesse kogunenud 2520 eurot + 2520 eurot +intress/tootlus x% investeeringutes.

Ühtlasi on meil ligi 2 kuu sissetulek varuks, mis on võimeline meid kaitsma, kui üür peaks tõusma või kui elektriarved kahekordistuvad jne. Lisaks sellele on meil investeeringud, mis toodavad lisatulu ning saavad toetada meie sääste.

Kui me arvestaksime ainult säästudega, siis meil ei hakka tulevikus juurde tekkima tulu muul viisil kui palgatõusuga. Kui me rakendame ainult investeeringuid, siis meil ei ole midagi, mis meid kaitseks riskide eest. Nagu ühe käega suusataja – ta võib tõusta mäkke, kuid vaevaliselt ning risk komistada on tõenäolisem kui kahekäelise suusataja puhul. 

Tavaline soovitus on 10% suunata säästudeks, kuid see ei pruugi olla piisav. Näite põhjal tähendaks see säästude osaks 140 eurot kuus, mis aga tähendab, et pead säästma mitmeid aastaid enne, kui saad katta säästufondis kasvõi normaalse varu töökaotuse ohus. Alati peab arvestama ettenägematute kuludega, mille tõenäosus kasvab võrdeliselt kogutud perioodiga: mida kauam kogume, seda rohkem on võimalusi ekstreemumolukorra tekkeks ehk vajaduseks raha välja kanda säästudest.

Maailm on muutunud liialt pehmeks. On lihtne osta endale iPhone ja Mercedes-Benz, sest laenu saamiseks pole muud vaja kui omada alampalgast kõrgemat töökohta. Sotsiaaltoetused tekitavad julgeoleku, rääkimata sellest, et tagasimaksed näivad naeruväärselt soodsad (mis sellest, et tagasimaksete lõpuks oleme ostnud laenuandjale tihtipeale omalt poolt uue telefoni, vahest isegi 2).

Miks me seda teeme? Kas need asjad annavad meile midagi juurde? Autoga tööle sõita on mugav ja elektroonika on põnev, kuid kui paljud meist kasutavad nutifoni produktiivselt? Statistiliselt me mängime seal mänge (ja tihtipeale autosõidu ajal), mis viib liiklusõnnetuste põhjustamiseni jne. Sama ebaproduktiivsed on tubakas ja alkohol. Kõik need asjad on omakorda kulud ja võivad meid viia lõpuks suuremate laenudeni.

Me oleme harjunud otsima lihtsaid lahendusi ja kiiret rikastumist, sest me ei taha vaadata enesesse ning tunnistada oma vigasid – miks me muidu süüdistame oma elu vigades teisi inimesi või puuduvaid võimalusi.

Keegi peab lõpetama selle endale pugemise ja poputamise ning hakkama jalaga tagant lükkama ning see keegi ei ole muu, kui meie ise!

Mul oli kunagi naaber, kes ostis endale liisinguga uue Toyota Corolla, mis on üpris mõistik auto kulude mõttes, aga ta kasutas seda ainult selleks, et 1 – 2 km kaugusel tööl käia või sama kaugele poodi sõita, kusjuures enamus aastast seisis auto tänaval kasutult.

Palgatõusud on vajalikud, kuid ükskõik, milline number on miinimumpalgaks seaduses, me ei muutu rikkamaks – kulud ja palgad on igaveses spiraalis. Kui me paneme aga oma rahaasjadele aluse, mis on suunatud passiivsele lisatulule, murrame sellest ringist välja.

Sellise vaatlusega näeme, kui palju me jaksame lisakulusid võtta endale. Näiteks noorpered peaksid siinkohal mõtlema enne lapse saamist sellele, millist elu suudaks lapsele lubada. Sellise rahaplaaniga alustades on stardipakk tugev ja tuleviku väljavaated paremad. Kui sa ei kiirusta elu verstapostide täitmisega (ja ei saa last lihtsalt seepärast, et “on aeg”), oled kindlustanud parema elu tulevikuks ja ühtlasi parema tuleviku lapsele.

Meil on ühiskonnas piisavalt abivajajaid. On paljusid, kes on jooksnud karile päev korraga elustiili tõttu. Ma olen ise tulnud selliste inimeste keskelt! Ma ei elanud luksuses – kui ma peaksin täna pärandi saama, oleks selleks hulk võlakohustusi. Mul ei ole olnud usaldusfondi ega rikast sponsorit, kuid mul on olnud tahe ja ma olen olnud endaga karm, sest ma ei taha lõpetada olukorras, kus mul poleks tulevasele põlvakonnale pakkuda muud kui viletsust.

Ma ei ole praegugi kaugeltki rikas ning kes teab, kas ma saan kunagi miljonäriks, kuid ma tean ka seda, et ma pingutan selle nimel, et minu tegemata töö ei jääks järgmise põlvkonna kanda. Kumma valiku teed sina? See on küsimus, millele vastamine otsustab edukuse ja edutuse. 

Allikad ja viited:


#ElaEksponentaalselt