Ilma sekkumiseta võib kliimamuutus viia maailmalõpu stsenaariumiteni olenemata sellest, kui palju populistid sellele vastu ei vaidleks. Ei ole mingi ime, et teema on fookusesse tõusnud nii poliitikute kui ka ühiskonna poolel, seda eriti nooremaealise ühiskonna seas. Mis saab aga siis, kui kliimapoliitikad muutuvad poliitilise kontrolli tugevdamise ja politiseeritud majanduse arendamise kattevarjuks? Kuidas teha vahet kliimast hooliva seadusemuudatuse ja rohepestud kommunismi vahel?
Keskkonnasõbralik mõtteviis on hea ning on endaga toonud mitmeid suuri ja kasulikke muutuseid, sh roheenergiale üleminek (kuigi ka sinna on segatud poliitikute sehkendusi) ja ohtlike kemikaalide vähendamine põllumajanduses. Nende kõrval tõstatatakse teemasid, mis kõlavad mõistlikult, aga ei ole oma sisult enamat kui poliitikutepoolne ahnus ja majandusse sekkumine.
Autovaba maailma idee levib aina rohkem: noorte huvi autode vastu väheneb, mis on omakorda toonud kaasa arvukate valitsussammude rakendamise autode vähendamiseks üleüldiselt. Loosungid nagu saaste vähendamine ja parema elukvaliteedi loomine on head müügiartiklid, millega neid ideid maailmas läbi suruda, kuid kui kasulikud need tegelikult on ning kas meil on neid üldse vaja?
Selge on see, et sõidukid moodustavad üpris suure osa saastest (kuigi transport moodustas 2019. aastal kogu EL-is vaid veerandi saastest), kuid küsimus seisneb ka selles, miks me üldse sõidame nii palju? Sõiduautod on osa isiklikust vabadusest ning tahes-tahtmata ei saa me asendada oma igapäevategemisi ühistranspordi ja jalgrattaga. Keskmisele pereinimesele on auto vajalik tööriist, mis säästab aega märkimisväärselt: sõitmine tööle, lasteaeda või kooli, poodi jne. Auto annab inimestele vabaduse minna ja tulla, olenemata ilmast ja veoteenuste graafikust. Auto on sama suur individualismi ja vabaduse sünonüüm nagu seda on demokraatia. Miks me üritame seda muuta?
Sotsialistlikud poliitikud on aastaid proovinud autosid halvustada ja autojuhte kontrollida. Tihtipeale on nad suutnud ka läbi suruda erinevaid poliitikaid, nagu näiteks rakendades lisatasusid tiheda liiklusega piirkondades või alandades kiirusepiirangu 50 km/h pealt 30 km/h peale tervetes linnaosades või linnades (hea näide on Hispaania linn León, kus suurem osa linnast on 30 km/h ala). Ettekäändeid leidub erinevaid: alustades saaste vähendamisest kuni nutijoodikute põhjustatud “ohu” vähendamine, kuid mida sellised muudatused tegelikult teevad?
Progressiivsete (või, olgem ausad, sotsialistlike) poliitikute loodud plaanid ei ole suutnud saavutada mitte midagi erilist kliimamuutuse perspektiivist. Muutunud on aga see, et autode omamine ja nendega sõitmine on muutunud kallimaks. Pikad 30 km/h alad tõstavad kütusekulu ja soodustavad ummikuid, autovabade tsoonide loomine sunnib samas autojuhte ringiga sõitma (ja rohkem kütust kulutama). Piltlikult võib öelda, et kõige suurem muutus ilmneb valitsuse rikastumisest: teenitakse rohkem raha kütuseaktsiisilt, kuna kütusenõudlus on kaudselt suuremaks tõstetud.
Pole mingi ime, et selliste poliitikate suurimad eestvedajad on näiteks Pariisi sotsialistlik linnapea Anne Hidalgo, kes kuulutab, et tema tegevus on Pariisi rahvale tagasi vallutanud – see on loosung, mis sobib marksistlikku utoopiasse, mitte demokraatlikku maailma.
Paljud sellised poliitikad põhinevad numbritel, mis rõhuvad noorte huvile sõitmise ja auto omamise vastu. Lähemalt vaadates võib aga öelda, et noored ei kipu autosid ostma, sest nad ei ole enam nii liikuvad kui nende vanemad ning poliitika mõjutustel on noorte juhtide jaoks autode omamine ning nende kasutamine muutunud kallimaks.
Noorte rahaline seis ei ole sama stabiilne nagu see oli eelneval generatsioonil, sest noorema ühiskonna keskel on kasvanud viletsalt tasustatud ametikohtade hulk. Samas on autode ja sõitmise kallinemise mõju näha ka vanemaealiste hulgas. Aina vähem eurooplaseid eelistab autoga sõita, ent see ei tähenda, et neil ei ole huvi sõitmise vastu (nagu progressiivid väidavad).
Muutuse tuum peitub selles, et sõitmine on lihtsalt oluliselt kallinenud. See annab aga sotsialistidele võimaluse suruda läbi absurdseid poliitikaid, mis toidavad nende huve. Ameerikas on läbi viidud reforme, mille käigus vähendatakse parkimiskohtade arvu uute ehitiste nõuetes. Californias rakendatakse seda näiteks hoonetele, mis kerkivad ühistranspordi peatuste lähedale. Selliste reformide katalüsaatorid on suuresti olnud jalgrattur-aktivistid, kes nõuavad muudatusi. Samal ajal on näha, et taoliste reformide taga peitub soov muuta linnad jalakäijakeskseteks ostlemistänavateks, mis lõppude-lõpuks toovad kõige rohkem kasu suurarendajatele ja valitsusele. Selline on ka Pariisi sotsialisti Hidalgo visioon.
Jalutamises ja rattasõidus ei ole midagi halba, kuid pealesunnitud jalutamine selle nimel, et juhtida rahvas ostlemistänavale reklaamakende ja tarbimisvabrikute juurde, ei ole aktsepteeritav. See on hea näide sellest, kuidas kliimamuutust kasutatakse relvana, mille abil hirmutada ühiskonda hääletama isekate plaanide poolt.
Teisalt muudab tsentrifikatsioon ühiskonna kulukamaks, sundides kesklinna perekondi kolima äärelinnadesse (kus nad on ühtlasi sunnitud ikkagi autot omama). Sotsialism aga rõõmustab, sest on saanud endale hulgem uusi turismikeskuseid, suurendanud autode omamise kulu ning sundinud perekondi ikkagi omama autosid.
Autodest tekkinud saaste on hea asi, mida kasutada argumendina, kuid realistlikult mõeldes ei ole see tegelikult probleem, mis vajab poliitilist sekkumist (mille tagajärjel ehitatakse linnaplaani ümber või tekitatakse suisa ühiskondlik põlgus). Autod on muutunud märksa keskkonnasõbralikumaks ning huvi elektrisõidukite vastu kasvab jõudsalt tänu päikesepaneelide kättesaadavusele erakasutuses ja muude roheenergiasüsteemide kasutamisele. Kurikuulsalt saastlikud brändid nagu Mercedes-Benz või Porsche on müüki toonud täiselektrilised luksusautod, rääkimata väiksematest soodsamatest mudelitest ja markidest. Järgneva paarikümne aastaga on toimumas kannapööre, mille käigus on pea kõik sõidukid elektrilised. Miks aga survestatakse ikka veel agressiivset autovihkamist?
Mida rohkem kaldub ühiskond tugevama keskvõimu poole, seda rohkem koondub rikkust otseselt valitsussektori kätte. Sotsialistid ütlevad, et nad teevad asju rahva hüvanguks, kuid ainult koondavad rikkuse erasektorist valitsussektorisse. Kui ühiskonda juurutada mõttemaailm, kus inimesed vabatahtlikult ei oma isiklikku sõiduvahendit ning muuta linnapilti nii, et sõiduvahendi omamine on raskendatud, loob see olukorra, kus inimestel on suurem huvi riikliku ühistranspordi vastu, mis tänu manipulatiivsele juhtimisele muutubki automaatselt atraktiivseks.
Välistada ei saa ka suurfirmadepoolset lobismi – nagu Uber või Bolt, kelle teenuste nõudlus on kasvamas. Hea näide on Eesti, kus valitsus muudab liikluskorraldust selleks, et renditud tõukerattaga oleks parem liigelda – see on otseselt poliitiliselt toetatud nõudlus.
Ühistranspordi ülalpidamine on kulukas ning selle valdkonna laiendamine on keerukas, sest teenus peab olema lõpptarbijale soodne, samal ajal aga tõusevad nõudluse tõttu kulud: vaja on rohkem energiat, rohkem sõiduvahendeid, juhte, korralisi hoolduseid ja remonte.
Riigieelarvest rahastatud süsteem peab need kulud katma soovituslikult ilma piletihinda tunduvalt tõstmata, sest ainuke müügiargument on soodsus. See tähendab, et ühistransport nõuab maksude tõstmist alguses autojuhtidele, kuid nende vähenemisel erasektorile üldiselt. Eesti näitel: ainuüksi Tallinna linnas kulub tasuta ühistranspordi ülalpidamiseks 120 miljonit eurot.
Eratranspordi kasutamine võtab riigilt ära kogu selle kulu, sest rahvas korraldab oma reisid ise. Üldsuse huvides oleks mõistlik hoida erasõidukite kättesaadavus võimalikult odava ja lihtsana, sest see vähendab riigi kulusid ning suurendab demokraatlikkust. Sotsialistidele aga see ei istu, sest see vähendab nende võimekust olla suurmängija tööturul töökohtade loojana. Lisaks sellele vähendab see nende võimekust kontrollida konkurentsi omakasupüüdlikult.
Tõsiasi on see, et kliimamuutus on halb, kuid halvem on kasutada seda ettekäändena selleks, et rahuldada oma isiklikku iha kontrolli ja ülemvõimu järgi. Korruptiivne maailma voolimine pisikese ühiskonnaringi nimel ei ole õige. Samal ajal, kui vaieldakse sõiduautode kasutamise üle, jätkub fossiilkütustest energia tootmine ning Euroopa valitsused raskendavad roheenergia arengut, piirates sektori kasumeid (mis on arenguks hädavajalikud).
Autod tagavad isikliku liikumisvabaduse – need ei ole kurja juured. Muutused on vajalikud, kuid need ei saa tulla vabaduste eemaldamise või ühe ühiskonnakihi ahistamisega, viies inimesi tagasi keskaega. Täna keelatakse autod, mis saab homme – keelatakse teatud jalatsite kandmine või kehtestatakse sunniviisiline tõukerattarent? Anna hundile sõrm ja ta võtab terve käe.
Autod on hetkel lihtsalt head patuoinad, mille süüdistamisel viiakse tähelepanu kõrvale tegelikkusest – kliimamuutuse vähendamiseks peavad suunda muutma suurtööstused ja energeetikasektor. Hetkel on aga valitsuse sõnum üks: “Peeter ja Anneli sõitku oma kolme lapsega jalgratta peal, tarides toidumoona poest, sest vastasel juhul on nad ühiskonnavaenulikud saastajad.”
#ElaEksponentaalselt
