2020. aastal tekkis maailma juurde üks ootamatu “aksessuaar”, mis on nüüd meil kõigil kasutusel: näomask.
Kui varem olid maskid laial avalikkusel kasutusel ainult Hiinas viletsa õhukvaliteedi tõttu, siis nüüd on ka läänemaailma riigid sunnitud maske kasutama igapäevaselt. Kogu maailma “maskidega katmiseks” läheb vaja aga meeletu kogus näomaske igapäevaselt – ükski läänemaailma riik polnud valmis selliseks maskivajaduseks. See tähendas meeletut nõudlust: järsult sai näomaskidest maailma kõige otsitum ja vajatum toode.
See järsk vajadus pani aga proovile nii rahvusvahelised poliitilised suhted kui ka näitas inimestele kuidas võib pakkumine ja nõudlus reaalses maailmas töötada. Eriti, kui nõudlust tekitatakse kunstlikult, et oleks võimalik täita seda paanilist rahvusvahelist nõudlust märksa kallimate hindade juures.
Kõige olulisem küsimus globaalse maskinõudluse juures on aga üks: kes teenis maskipaanika tagajärjel kõige rohkem tulu?
1800% rohkem maskikulutusi ja Hiina ekspordikeelud
Nielsen Retail aruande kohaselt kasvasid näomaskide hinnad ainuüksi Ameerika Ühendriikides 319%. Enne pandeemiat maksis 100 maskiga karp alla 4 dollari, ent 2020. aasta veebruariks müüdi juba üksikuid maske 20 dollariga.
Ameerika pole aga ainus näide sellest, kuidas numbrid on pandeemia jooksul muutunud. Eriti problemaatilised numbrid tulevad Eurostatilt. Nimelt, kui võrrelda 2019. aasta esimest kvartalit 2020. aasta esimese kvartaliga, siis tuleb välja, et EL-is imporditi näomaske 14 miljardi euro eest, mis tähendab 1800%-st kasvu võrreldes eelneva kvartali 800-miljonilise kulutusega.
Teisisõnu, EL kulutas 1800% rohkem raha ühele ainsale tootele: näomaskidele.
Veelgi problemaatilisem on see, kuhu kogu see raha – 14 miljardit eurot – on jagunenud. EL-i peamine näomaskipartner on olnud ei keegi teine kui muidugi Hiina. Ehkki Hiina oli ka enne pandeemiat oluline näomaskitootja EL-i jaoks, siis 2020. aastal lükkas EL teised riigid rohkem kõrvale ja hakkas tellima 30% rohkem just Hiinalt. Kui 2019. aasta esimesel kvartalil tuli Hiinast 62.3% näomaske, siis 2020. aasta samal perioodil tuli Hiinast 92.3% maske.
Nagu on näha Eurostati graafikul, siis Vietnami, UK ja muude riikide osakaal kahanes dramaatiliselt ning kogu see raha läks hoopis Hiinale. Muidugi kasvas ka üleüldiselt maskide nõudlus, seega lisaks niigi suurematele tellimustele sai Hiina Euroopast veel 30% rohkem kui oleks muidu saanud.
Hiina sai kogu pandeemia käigus endale strateegiliselt suurepärase positsiooni, millega sisuliselt hoida teisi riike kõripidi pihus. Näomaskide puudus tekkis eelkõige ühel põhjusel: maskide tootmisel tuleb kasutada spetsiifilist polüpropüleenmaterjali, mille tootmine on üpris keeruline. Vastava tootmisliini ülespanemine võtab aega mitu kuud ning ettevõtted, kes vastavaid masinaid toodavad, võivad tihtipeale seadeldise tarnida alles 2 aasta jooksul.
Kuna tegemist on niivõrd spetsiifilise tootmisnüansiga, ei ole maailmas just jalaga segada ettevõtteid, kes hetkel seda materjali toodaksid. Kuna läänemaailmas pole see materjal olnud kunagi niivõrd oluline, siis on viimastel kümnenditel vaikselt tootmine liikunud Aasiasse. Hiina ainuüksi toodab pool kogu maailma kogusest ning Ameerikas on samuti nii vähe tehaseid, et neid võiks kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Vähe tehaseid ning spetsiifilisus ongi tekitanud olukorra, kus sisuliselt kõik tellivadki materjali ainult Hiinast.
Hiina valitsus oli pandeemia alguses vägagi teadlik, et neil on selline strateegiline eelis ning läänemaailma riigid ei saa niivõrd kiiresti hakata näomaske tootma. Siiski otsustas Hiina valitsus minna sammuvõrra kaugemale ja pitsitada lääneriike veelgi rohkem. 2020. aasta veebruaris keelas Hiina valitsus eksportida Hiinast väljapoole seda spetsiifilist polüpropüleenkiudu.
Ja nii tekkis inimestel hirm. See ekspordikeeld tähendas, et ülejäänud maailm oli automaatselt kõrvale heidetud sellest materjalist ning ettevõtetel tekkis koheselt ka paanika. Mida teha, kui nad ei saa enam kätte seda materjali? Arvestades, et läänemaailmas polnud selle tootjaid just palju, tekkis automaatselt ka tootmisprobleem. Kui polüpropüleenkiudu pole saadaval, ei saa toota nõutud maske.
See polnud sugugi ainus ekspordikeel, mille Hiina valitsus kehtestas. Veebruaris keelas Hiina valitsus Hiina ettevõtetel (ja ka suurtel välismaa tootmisfirmadel) tarnida oma maske väljaspoole Hiinat – kogu maskitoodang pidi minema Hiina valitsusorganitele.
Ilmselgelt oli tegemist karmi lükkega, mis ajas läänemaailma tagajalgele. Nagu oleks vähe olnud sellest, et inimesed kartsid uue viiruse pärast – nüüd polnud neil enam võimalik saada isikukaitsevahendeid.
Ameerika Missouri osariik kaebas isegi Hiina kohtusse, öeldes oma kohtuasjas, et Hiina valitsus krabas kokku kõik isikukaitsevahendid pahatahtlikult ning põhjustas sellega pandeemia, mis oli täiesti ebavajalik ja ennetatav.
Pandeemia pani lõpuks inimesi silmi avama: Hiinal on alati olnud läänemaailm peopesa peal ning läänemaailma inimeste “odavam hind võidab” poliitika on lihtsalt ajanud kogu rikkuse ja võimu Hiina valitsuse kätte. Nüüd, kus olukord oli kõige kriitilisem, kasutas Hiina lõpuks oma trumpkaarti ning hakkas kägistama läänemaailma, et näidata, kuidas kogu maailm on juba nende käes ja kui lääneriigid ei ole valmis Hiina tantsu tantsima, peavad nad kannatama.
Mitmekordistunud hinnad, Hiina triumf ja tülis Euroopa riigid
Vaid kuu hiljem pärast karmide ekspordipiirangute kehtestamist otsustas Hiina lõpuks oma keelud eemaldada, ent selleks ajaks olid lääneriigid juba paanikas. Kui pandeemia alguses olid riigid veel üsna veendunud selle osas, et nad saavad iga hetk maske juurde tellida, siis ekspordikeelud surusid riigid täiesti põlvili. 2020. aasta märtsiks oli isikukaitsevahendite vajadus paaniline.
Hiina tegevus oli ülimalt strateegiline. Esiteks, suurem osa maailma tootmisest oli juba nende käes niikuinii enne pandeemiat. Vajalik polüpropüleenkiud on liiga spetsiifiline, et seda saaks igaüks üleöö hakata tootma, mis tähendas, et Hiinal oli meeletu eelis teiste riikide ees. Seega otsustas Hiina pitsitada muud maailma, näidates oma olulisust ning keerates tarnekraanid kinni. Ekspordikeelude eemaldamine oli sama hea kui lõpetada inimese löömine ning ta tänab selle eest, et lõpetasid valu põhjustamise. Hiina valitsuse suhtumine lääneriikidesse oli mürgine ja sisuliselt kuritahtlik.
Kuna kuu ajaga oli pandeemiapaanika märkimisväärselt kasvanud ja riigid olid viimase kannatuse piirini viidud, hakkasid ka isikukaitsevahendite ja seotud materjalide hinnad kerkima meeletu kiirusega. Isegi õhutarne hinnad kasvasid mitmekordselt: kui varem oli tarnehind ca 3-4 dollarit kilo kohta, siis kasvas hind järsult 17-18 dollarini.
Suure nõudluse tõttu hakkasid tekkima ka aina uued ettevõtted, kes tegelesid maskide müümisega. 2020. aasta esimese 5 kuu jooksul registreeriti Hiinas üle 70 000 ettevõtte, mille tegevusala oli näomaskide tootmine või müümine. Samal ajal registreeriti Hiinas veel 7000 ettevõtet, mille tegevusala oli mainitud polüpropüleenkiu tootmine või müümine (üle 2000%-ne kasv vastavate ettevõtete hulgas).
Suur hulk Hiina maskiettevõtteid osutusid aga puhtalt petturlikeks või ebakompetentseteks. Näiteks pidi Hollandi valitsus tagasi saatma 600 000 Hiina näomaski, kuna need ei istunud näkku või filtrid ei töötanud nii nagu vaja. Ka Kanada avastas 8 miljonit näomaski, mis ei vastanud kvaliteedistandardile. Nagu ikka, siis “Hiina kvaliteet” lokkas üle kogu maailma.
Osad petturid ja kurikaelad nägid pandeemias uut rahateenimisviisi. Ettevõtted, kes varem tegelesid täiesti teiste asjadega, hakkasid järsku müüma näomaske, ostes maske odavalt Hiinast kokku ning müües neid mitmekordse hinnaga Euroopa ja Ameerika tarbijatele. Näomaskide müümisega hakkasid tegelema isegi uimastimüüjad ja diilerid. Näiteks olevat ühes välismaises Facebooki fentanüüligrupis hakatud maske müüma, muidugi väga krõbeda hinnaga. Kuna maailm oli põlvili surutud ning maske polnud kuskilt saada, siis oli taolistel kahtlastel müüjatel suur pidu käes.
2020. aastal läks maskitarnetega olukord nii pööraseks, et riigid hakkasid omavahel tülli pöörama ja üksteise tagant maskitarneid varastama. Juba lennukile pandud maskitellimus osteti näiteks enne õhku tõusmist mõne teise riigi poolt ära. Tekkis tõeline metsiku lääne olukord.
Mis aga hullem, maskipaanika keeras lõpuks EL-i suurriigid omavahel tülli. Prantsusmaa ja Saksamaa kehtestasid seaduse, millega oli neil õigus endale võtta näomaskid, mis reisisid läbi nende riikide. Itaalia oli endale tellinud maske Indiast, Türgist ja Vietnamist, aga kuna need liikusid läbi Prantsusmaa ja Saksamaa, otsustasid viimased kaks maskitellimused endale võtta.
Itaaliale tõttas appi aga ei keegi teine kui Hiina. Hiina valitsus saatis Roomasse 200 000 maski, olles justkui prints valgel hobusel, kes suures hädas appi tuleb. Ehkki Prantsusmaa ja Saksamaa võtsid varsti pärast seda oma maskiseaduse jälle maha ja saatsid ka ise Itaaliale abi, oli selleks ajaks Itaalia juba piisavalt vihane. Küsitluste järgi on nüüdseks itaallaste suurimad “vaenlased” Saksamaa ja Prantsusmaa ning 52% inimestest on nimetanud Hiina Itaalia suurimaks sõbraks.
Seega kunstlikule nõudluse kasvatamisele lisaks suutis Hiina ka suured Euroopa riigid omavahel täiesti tülli pöörata.
Maskimäng jätkub: kui müügid kahanevad, tuleb uus maskivajadus
Kaks aastat kestnud pandeemia ajal on hakkanud tekkima üks muster: kui maskide müügid kahanevad, siis tuleb varsti mõni uus tüvi või muu põhjus, miks maskivajadus jälle kasvab. See on omamoodi nokk-kinni-saba-lahti olukord, mis käib lihtsalt ringiratast.
2021. aasta mais leevendas CDC Ameerikas maskinõudeid ning maskide ostud kahanesid dramaatiliselt. Mitmed ettevõtted on isegi öelnud, et nende müügid on langenud poole võrra ja kui asi jätkub, siis nad lõpetavad maskide tootmise ära, sest pole lihtsalt vajadust. NielsenIQ kohaselt langesid maskimüügid aprilli ja juuli vahel 101 miljonist dollarist 37 miljoni dollarini.
Vaid kaks kuud hiljem 2021. aasta juulis võttis asi aga täiesti vastupidise pöörde: maskimüügid kasvasid jälle 24%, kuna CDC muutis jälle oma reegleid ning hakkas soovitama Ameerika inimestel kanda maske isegi siseruumis ja seda ka vaktsineeritud inimestel.
Nüüd, kus omicroni tüvi on hakkanud levima, on sama maskitants jälle käimas ning nüüd soovitab CDC juba N95 maske.
Kuigi suurem maskipaanika on möödunud, on selge, et kogu pandeemia vältel on üks riik võitnud kõige rohkem ning kehtestanud oma positsiooni maailmas rohkem kui eales varem. Rikkus ja vaieldamatu mõjuvõim – Hiina näitas pandeemia ajal oma tegelikku palet ning muu maailma andis alla, suunates oma miljardid Hiinale. Nüüd oleks aeg hakata lääneriikidel mõtlema, mida teha juhuks, kui Hiina kavatseb uuesti oma mõjuvõimu näidata ning hakata uuesti mõnel üleöö tekkinud põhjusel kogu maailma kägistama.
Allikad:
- The face mask global value chain in the COVID-19 outbreak: Evidence and policy lessons
- How the face mask became the world’s most coveted commodity
- Which country imported the most face masks? (Eurostat)
- Face masks during the COVID-19 pandemic, Wikipedia
- Companies face a mask surplus as sales evaporate following new CDC guidance
- As the Delta variant spreads in the U.S., mask sales begin to rebound
- CDC to Recommend You Wear Better Masks as Omicron Spreads
#ElaEksponentaalselt
