Aasta lõpp on lähenemas ning see loob hea võimaluse möödunud aasta hindamiseks. Mis läks hästi? Mida oleks võinud paremini teha? Millised on ootused uuele aastale? On mõnus aeg sõprade ja lähedaste seltsis ajaveetmiseks ning parema algava aasta soovimiseks.
Kõige hea keskel ei tasu aga unustada, et algav aasta tuleb omade keerdkäikudega. Uuest aastast hakkavad kehtima uued maksumäärad, mis mõjutavad meie tarbimist mitmest küljest. Olgu tegemist tulumaksu- või käibemaksumäära tõusuga, peame need kodustesse eelarvetesse juurde arvestama. Paljud on sellega juba arvestanud ning osad poeketid (Lidl eelkõige) on juba sellega kaasneva hinnatõusu sisse toonud. See aitab kindlasti leevendada maksumuutuste šokki.
Mis on üldse praeguse maksutõusu ajendiks olnud? Kuidas on see õiglane, arvestades majanduslikku olukorda?
Üldtuntud põhjus maksutõusuks on olnud riigieelarve tasakaalustamine, kuid täpsemalt tähendab see, et riik on loonud endale kulutusi ja andnud lubadusi, mille teostamiseks neil raha ei jagunud ning nüüd sunnitakse maksumaksjat kõike rahastama.
Maksude tõstmine poleks õigustatud niikuinii. Õiglusest ei tasu siinkohal aga rääkidagi, sest ainuüksi inflatsiooni arvestades tähendavad maksumuudatused, et ühiskonda jääb vähem raha ning hinnasurve kasvab veelgi. On ime, kui see ei vii meid olukorda, kus majanduse sujuvast taastumisest saab lennuavarii.
Eesti riigieelarve ei vaja raviks maksutõususid, sest meie eelarve defitsiit tuleb järjepidevast majanduslangusest, mis on kestnud u 3 aastat ja ekspordi pea täielikust kadumisest. Lisagem siia keskpankade intressimäärad ning inflatsiooni ja saamegi kompoti, mis lööb kogu riigi rahanduse uppi.
Kui SKP hakkab taas positiivset tõusu näitama, kaovad ka eelarvega seotud probleemid. See tähendab muidugi seda, et SKP kasv tuleb erasektori poolt toodud majanduskasvust, mitte valitsuse rahastusest. Valitsuse kulutamine mõjutab SKP-d ainult ajutiselt, sest valitsuse kulutamine ei tooda reaalset netokasumit ning on rahastatud maksumaksjast. Samuti tähendaks riigi rahastusel kasvatatud SKP, et me oleme vabast turumajandusest liikunud plaanimajandusse (vali, mis nimetus tahes: kommunism, sotsialism, stalinism jm).
Positiivse külje pealt on näha, et Eesti valitsus on hakanud mõistma, et nad eksivad oma juhtimises ning Mart Võrklaev on lubanud alguses plaanitud 400-miljonilise maksutõusu ära jätta, sest majanduslangus süveneb endiselt ning maksutõusud pärsiksid arengut. See on auväärt tegu, kuid kas selle järelduseni ei ole tulnud jõuda varem? Laual on endiselt tulu- ja käibemaks ning peatselt kehtestatav automaks, mis jäävad endiselt musta pilvena rahva rahakoti kohale tiirlema.
Kõige alatumaks neist võikski nimetada automaksu, mis sõna otseses mõttes üritab takistada vaba liikumist ning tekitab sundnõudlust valitsuse pakutavate või teatud ettevõtjate loodud teenuste järgi. Selle kohta võiks öelda riiklik turunduskampaania. Võib-olla ei olegi me kaugel plaanimajandusest?
Oleme pühendanud automaksule terve artikli. IMF soovitas Eestil kehtestada mootorsõidukimaksu, sest see aitab rahvast suunata keskonnasõbralikuma tarbimise poole, mis tähendaks elektrisõidukeid, kuid Eesti nägi siin võimalust turundada ühistransporti. Huvitav, kumb on saastavam: kas suur diiselbuss või sõiduauto?
Tallinnas elades on tihtipeale tavaline olukord, kus mitmed bussid liiklevad tühjalt või mõne reisijaga. Pole mingi ime, et valitsusel süttis peas mõttepirn ning nad haarasid võimalusest rohepesu teel klientuuri leidmiseks surevasse teenusesse, mis oleks aegade algusest pidanud olema kõigest viimane abinõu neile, kes tõesti muul viisil liigelda ei saa.
Vältimaks teema muutumist automaksukeskseks lõpetame siinkohal tsitaadiga: “Life depends on the freedom to move” (David Attenborough, Our Planet season II). On mille üle mõtiskleda, kas pole?
Maksumuutustest ja riigieelarvest rääkides tekib küsimus: kas poleks olnud mõistlikum eelarveauk lappida laenudega? Võib-olla oleks pidanud jätkama negatiivse eelarvega ning ootama majanduskasvu? Maksutõusud looksid riigikassasse käivet ning ei looks kohustisi, seega raamatupidamislikult kõlavad need mõistlikult. Samas siit edasi see mõistlikkus kaob. Riigi raha tuleb rahvalt ning maksude tõstmine jätab seda rahvale vähem kätte. Vähem raha ühiskonnas tähendab vähem kulutamist ning rohkem töötust.
Maksutõusuga riigi puudujäägi rahastamine mõtleb ainult riigi perspektiivist ning seda väga kitsarinnaliselt. See on sama idiootne nagu kodutule leiva ostmine – täna ostad, homme tuleb küsima uut ning ülehomme toob sõbra kaasa. Samuti ei saa riik toimida negatiivse eelarvega, sest see raha tuleb kuskilt leida või eelmaldada kulu, mis selle põhjustas. Samas laenamine siinkohal oleks kõigist kolmest kõige mõistlikum.
Kuidas nii? Laenamine oleks samaväärne maksutõusuga, kui seda teha priiskavalt ja jätkuvalt. Suur riigivõlg on ohtlik täpselt nagu on ohtlik eelarv defitsiit või kõrge maksukoorem. Laenates saab riik otseses mõttes raha ühiskonna varade ja tootluse tagatisel. SKP kasvab, riik maksab tuludest laenu ära. Kui SKP langeb, tuleb majanduslangus, mis hakkab kärpima riigi kulusid ja tõstma makse. Kõik see kõlab riskantsena, kuid on põhjus, miks mõõdukas laenamine õigetel eesmärkidel on alati üle maksutõusudest.
Laenamine on hea eriti hetkel, sest laenuintressid on kõrged ning on suur võimalus, et keskpangad hakkavad neid tulevikus langetama. Sellele on viidanud FED ning teades Euroopa keskpanka, sitsivad nad FED-i sabas nagu sellel oleksid krõbuskid taskus.
Riigid laenavad raha läbi võlakirja emissioonide, mis tähendab, et nad peavad võla vältel maksma ainult kupongimakseid ehk intressi. Laenates praegu suurema summa ning süstides see ühiskonda viisil, mis laseb erasektoril tulusaid protsesse käivitada (nt elektriautode laadimisjaamade arendamiseks), toob see aastate jooksul maksutulu riigikassasse juurde.
Samas pakuvad intressid võimalust osta välja võlakirjad, rahastades neid odavama intressiga võlakirjade emissiooniga. Näiteks, kui me oleme võlgu 1000 eurot intressiga 4%, võime selle võla kustutada, laenates uuesti 3% intressiga 1000 eurot ning makstes sellega kinni algse laenu. Intressi pole vaja juurde arvestada, sest see on võlakirjade suur eelis – tagasi makstakse ainult nimiväärtus ning intresse makstakse jooksvalt võlakirja eluaja jooksul.
Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Eesti valitsus, kes lõpuks ütles, et hakatakse rohkem laenusid võtma ning looma võimalusi jaeinvestorite jaoks võlakirjadele parema juurdepääsu tagamiseks.
Laenamine on iseloomult maitsetu tegevus, kuid antud olukorras oleks sisult parima valikuga. Samuti oleks hea, kui rahvas saaks erainvestorina lihtsalt soetada riigi võlakirjasid nagu see on võimalik USA-s. See annaks rahvale võimaluse teenida lisatulu, mis oleks omakorda võimalus täita riigikassat, sest see looks rahvale maksustavat tulu.
Samas avaks see suuremal määral investeerimisturgu, pakkudes suhteliselt ohutuid instrumente neile, kes tahaksid säästa ja hoiustada, kuid ei julge aktsiaid soetada. Hetkel on Eesti võlakirjaturg jaeinvestorile saadaval ainult mõningate korporatiivsete võlakirjade kaudu, kuid riigivõlakirjadele suurem juurdepääs aitaks seda turuosa veelgi arendada.
Kumb on siis parem: kas Lääne-Euroopalikult ühiskond tühjaks maksustada või laenata rohkem, turgutada majanduskasvu ning luua rohkem maksutulu, mis soodustaks SKP kasvu? Meil on valida, kas järgime USA eeskuju või jõuame tulevikus Saksamaa tasandile, kus 65% SKP-st tuleb maksude arvelt.
Ei laenamine ega maksustamine ei ole miski, millele ehitada tulevikku, kuid kahest suudab pakkuda ainult õige laenamine lahendust, mis toetab ühiskonda positiivselt. Majandus ei hakka Eestis paranema nii pea ning töötus kasvab jõudsalt. Me võime selles süüdistada migrante (kes moodustavad ühiskonnas siiski lisaprotsendi) või leppida tõsiasjaga, et meie kannatuste taga on kubjas, kes riisub ja näitab näpuga teiste peale.
