Möödunud on küll katsumusterohked aastad, kuid mida toob meile tulevik? Naiivne on öelda, et me oleme majanduslanguse äärel – majanduslangus on paratamatult juba käes. Kui pandeemia lõppedes võis uskuda asjade paranemist, siis energiakriis, toormete kallinemine, inflatsioon ja intressimäärade kerkimine nullivad need lootused. Kas see tähendab, et olukord on lootusetu?
Ühiskond kaldub alati tõstma negatiivsed asjaolud pedestaalile. Tööst ilma jäämine on palju mõjukam kui see, et oled 10 aasta jooksul karjääris tõusuteel olnud. Ükskõik, kui palju häid žeste abikaasa ka sulle ei teeks, meelde jääb ikkagi ainult see üks kord, kui ta ütles sulle midagi negatiivset. Kas tuleb tuttav ette? Kuidas suhtuda praegusesse majandusolukorda Eestis – kas selle järgi peaksime keskenduma rohkem positiivsele ja unustama meie ümber toimuva?
Hinnatõus on olnud ettenägematult kõrge ja sarnane tõusutrend võib jätkuda paljudes valdkondades ka aasta jooksul edasi. Euroopa on sõltunud odavast toormest ning selle kadumine on vallandanud ahelreaktsiooni, mille tagajärgedest pole päästetud keegi. Energiast sõltub kõik – alates tootmisest kuni kodu kütmiseni, seega võib energiakriisi pidada kõige olulisemaks majanduslanguse näitajaks. Oluline on täheldada, et hetkel ei ole me näinud energia täielikku mõju tarbimisele, seda tulenevalt suvisest soojast. Mis saab aga talvekülmaga?
Matemaatiliselt saab eeldada tulevikutrende, võttes aluseks eelnevate aastate tarbimise, ent mis saab siis, kui hinnamuutused on oodatust äkilisemad? Matemaatiline lähenemine on tavaliselt hea, aga see eeldab sarnaste olukordade võrdlemist. Teoreetilise matemaatika rakendamine oleks võimalik, kuid selle vastus oleks hüpoteetiline (kui üldse oleks võimalik vastus luua). Tuletagem meelde „tundmatuga“ võrrandeid kooliajast – paljud võrrandid lõppesid vastusega, milles lahendit polnud võimalik leida.
Mida me aga saame eeldada, on energiakriisi mõju tööturule, vaadates tööturu reaktsiooni hinnatõusule. Äkilisele hinnatõusule järgneb äkiline koondamine. Siinkohal proovisin kaasata vestlusesse ettevõtlusministri Kristjan Järvani, kuid minister pole oma vastuseid andnud pärast meie toimetuse paarinädalast ootamist.
Küsimused olid järgnevad:
1) Kas minister on märganud, et uute töösuhete arv on langenud peaaegu madalamale 2022. kõige madalamast punktist?
2) Ühtlasi, kas minister on kursis, et uute töösuhete loomine on olnud terve aasta vältel langevas trendis?
3) Mis takistab selle languse jätkumist?
4) Kui palju teab minister liikuvate keskmiste ristumisest analüütilises mõttes, eelkõige ohumärgist üldise trendi suuna kohta, mida selline ristumine tähendab?
5) Milliseid meetmeid kavatseb ministeerium rakendada, et elavdada uute töösuhete tekkimist 2023. aasta jooksul?
6) Kas minister on nõus, et kui meil ei hakka töökohtasid kiiremas korras juurde tekkima, on Eesti majandus suurema kriisi ohus?
7) Kas minister on nõus, et tööturu olukord peegeldab maksevõimet ja maksevõimetuse puhul ootab meid tee 2008- aasta stiilis majanduskriisini?
Sellegipoolest toon alljärgnevalt lugejatele välja ministrile esitatud küsimused üheskoos lähema aruteluga.
Tööturg on hea viide ühiskonna tervisele, sest ilma tarbimiseta ei ole töökohti (ja vastupidi). 1. detsembri Äripäevas avaldati töökohtade loomise ja koondamise statistika, kust selgub, et ehkki aasta lõpuks on koondamised vähenenud, on raugenud ka palkamine. Palkamine langes aasta lõpupoolel tagasi aasta algusesse. Samuti tasub täheldada värbamiste ja koondamiste suhet – kui üks tõuseb, langeb teine sarnaselt.
Võime öelda, et see on loomulik ja kuna palgatakse rohkem, pole probleemi, aga mis siis, kui see pole nii? Siin on tegemist püsiva sarnase käitumisega, mis tähendab, et tööturg on end rekonstrueerimas ja töölisi ei tule rohkem juurde kui väheneb – lahtilastud töötajad läksid hoopis mujale tööle. See tähendab, et tööturg on haavatavas seisus, sest meil on juba töötuid niikuinii palju.
Kuna palkamised laskusid sama madalale nagu aasta alguses, viitab see tööturu ebastabiilsusele. Graafiku analüüsimisel tundub, et palkamise üldtrend on tegelikult aasta keskpaigast alates olnud defitsiidis, olenemata mõningatest tõusupunktidest.
Teiseks juhin tähelepanu kahe madalpunkti lõikumisele, sest trende uurides on see üks asjaoludest, mis iseloomustab jäädavat langust. Trendidel on alati kaks poolt: ülesminev ja allatulev, mis mõlemad omavad vastupanu. Vastupanud takistavad graafiku kaldumist ühes või teises suunas ja ühe vastupanu puudumine kukutab graafiku teisele poole. See on justkui kiik: kui keegi ühele poole ei istu, kukub teine pool alla.
Inflatsioon on omakorda seotud ostujõuga. Tehniliselt on tõsi, et inflatsioon langeks, kui tarbijad ei ahnitseks kaupa kokku osta. Rohkem ostjaid tähendab rohkem ruumi hinda tõsta ning vastupidi. Samamoodi oleks töötus justkui kasulik, sest ostujõudu pole, mis tähendab, et hinnad kukuvad. Energiakriis sunnib aga tootjaid hinda tõstma ning isegi ostjate vähenemisel ei saa hinda langetada kõrgete tootmiskulude tõttu. Tarbimise vähendamine ei pruugi seega inflatsiooni kahenemisele kaasa aidata.
Kuidas aga toetada palkamist? Siinkohal on aeg valitsusel sekkuda. Ühe variandina saaks valitsus rakendada sotsiaalmaksu kaudu soodustuste tegemist ohus olevatele ettevõtetele. Näiteks, tootmis- ja tööstusfirmadele võidaks rakendada 12-kuulisel perioodil 33%-se sotsiaalmaksu asemel 30%-st sotsiaalmaksumäära. Palkamise soodustamiseks võiks uute tööliste palkamisel olla sotsiaalmaks näiteks esimesel 4 kuul pärast palkamist vaid 20% ja 25% järgneval 4 kuul.
Raha ja toetuste jagamine ei aita, kuid sotsiaalmaksumäära langetamine teatud olukordades aitab suunata rahalisi vahendeid paremini. Erakorralises mõttes on maksusoodustused kõige lollikindlam viis majanduspingete maandamiseks. Valitsev sektor viitab küll aeg-ajalt sellele, et ostujõud on vähenemas, kuid samal ajal ergutavad nad ettevõtteid palku tõstma, ehkki palkade tõstmine ei ole hetkel soodustatud – üldine Euroopa majandusolukord ja kõrge maksukoorem ei soodusta kuidagi palkade tõstmist või uute töötajate värbamist. Valitsev sektor hurjutab ettevõtteid, ent praktilisi lahendusi ei pakuta.
Poliitikute ja analüütikute sõnul on asjad Eestis positiivsed ning pankade hinnangul suudaksime üle elada isegi 3%-se Euribori, seega majanduslangus ei ole nii kohutav. Kui tõene see on? Jah, me elame majanduslanguse üle, kuid mis hinnaga? Me võime üle elada ka tuumakatastroofi, aga see ei tähenda, et peaksime laskma sellel juhtuda. Kriisiaeg ei ole koht, kus meedias levitada positiivset egoismi. Praegu on aeg kiireteks otsusteks ja tegudeks: on aeg, kus tuleb märgata probleeme ja vältida nende süvenemist – kõik see on jäänud aga valitsevas sektoris tahaplaanile.
Allikad ja kasulikud viited:
#ElaEksponentaalselt
