Kes on teinud kunagi mikroökonoomika eksami, teavad, et mikroökonoomika käsitleb neoklassikalist majandusteeooriat, mis on vastandiks klassikalisele majandusteooriale. Neoklassikalise teooria keskseks põhimõtteks on see, et majandust saab mõõta, ennustada ja hinnata tarbija ning tarbija kasulikkuse järgi – turu hinnad on määratud ära tarbija poolt vastavalt sellele, kui suurt väärtust või rahulolu tema selles tootes näeb.
Klassikalise majandusteooria puhul kujunesid hinnad vastavalt kulude ja soovitud kasumi omavahelisele akumuleerimisele.
Piltlikult öeldes: kui varem määrasid kauplejad hinna vastavalt sellele, kui palju nad kulutasid selle valmistamisele, siis neoklassikaline teooria selgitab kõigepealt välja selle, kui palju klient on nõus toote eest maksma ning optimeerivad seejärel tootmiskulud võimalikult madalaks, et maksimeerida kasumlikkust selle toote müümisel.
Tõsi on see, et kasumi optimeerimist on ettevõtluses vaja – kasum võrdub tulevikus kasutatava kapitaliga, mis on vajalik, sest uue kapitali tekketa pole firmal võimalik areneda ega uusi töökohti luua.
Mis aga muudab neoklassikalise majandusteooria ebarealistlikuks on viis, kuidas see üritab turumajandust selgitada. Seda ei saa küll võrrelda Keinsliku teooriaga, mis kujutab ette, et raha jagamine ühiskonda muudab elu paremaks, kuid sellegipoolest on tegemist pooliku teooriaga, mis suudab toimida ainult juhul, kui maailm eksisteerib täpselt selles ideaalis nagu elasid teooria alustajad.
Kust kõik rappa läheb? Igaüks meist on teadlik nõudlusest ja pakkumisest.
Neoklassikaline majandusteooria keskendub sellele, et tarbijad käituvad ratsionaalselt ning tahavad maksimeerida isiklikku rahulolu ning firmad tahavad maksimeerida kasumeid.
Selleks vaadeldakse tarbimist läbi selle elastsuse. Elastsus on omamoodi tarbija hirmumõõdik – mida suurem on elastsus, seda kergem on kliente sellelt tootelt ära hirmutada majanduslike muutustega. Elastsus näitab ühe asjana näiteks seda, kui palju hinna tõstmine vähendab nõudlust mingile tootele: mida väiksem on elastsuse koefitsent, seda ebatõenäolisemalt mõjutab kliente hinnatõus.
Kõige väiksem elastsuse koefitsent kujuneb esmatarbekaupadel, kütustel, kommunaalteenustel, tubakal, alkoholil jne. Selle põhjuseks on kas sõltuvus või vajadus kasutada neid tooteid niikuinii, sest alternatiive ei ole või pole alternatiivid kättesaadavad/mõistlikud kasutada. Mõni ime, et valitsused otsustavad tõsta kütuse, tubaka ja alkoholi aktsiisi, selle asemel, et tegeleda nende aluseks oleva probleemiga. Miks tegeleda probleemiga, kui selle pealt võib raha teenida? Nii arulage kui see ka ei ole, kipub selline tegevus olema jätkuv.
Kuigi elastsus on üpris mõistlik näitaja neoklassikalises teaoorias, ei pruugi see olla tihtipeale korrektne näitaja.
Teooria näeb ette, et luksuskaupade tarbimine suureneb rohkem võrdes sissetuleku tõusuga. See tähendab, et kui sissetulek tõuseb 15% ja mingi kauba tarbimine tõuseb 60%, võib seda kaupa pidada luksuskaubaks selle tarbija jaoks.
Samas jätab see arvestamata muude faktoritega, mis selle kauba ja tarbija juurde kuuluvad. Teisisõnu: see on ebaloogiline.
Näiteks: oletame, et keegi hakkas teenima 1000 euro asemel 1800 eurot ning hakkas tarbima bensiini 100 euro asemel 500 euro jagu. Tema sissetulek kasvas 80% ja bensiini tarbimine kasvas 400% – kas see tähendab, et bensiin on luksuskaup? Teooria järgi peaks see nii olema, kuid mis siis, kui tarbimist pidi tõstma, sest ta peab töö jaoks rohkem autot kasutama? Tegemist on olude sunniga, seega ei saa öelda, et bensiin on tema jaoks luksuskaup, vaid tema tarbimisvajadused lihtsalt muutusid.
Sama kehtib isiku kohta, kes ostis varem veini väheke, kuid sissetuleku tõusmisel hakkas seda rohkem ostma, kui tema sissetulek kasvas. Kas vein on tema jaoks luksuskaup? Võib-olla. Samas võib ka olla, et ta on uue töökoha tõttu rohkem stressis ja vajab rohkem alkoholi või ta sissetulek tõusis, sest ta hakkas ise soodsat veini edasi müüma ja see tõi kaasa ka temapoolse tarbimise suurenemise.
Neoklassikalise majandusteooria põhirõhk on tarbijate suhestumisel turul pakutavaga ning ratsionaalse otsuse vaatlemisel. Sellekohaselt teevad isikud kahe toote vahel valiku vastavalt sellele, mis on lõppkokkuvõttes neile kasulikum. Samas tekib aga küsimus: kui ratsionaalsed on üldse tarbijad?
Ratsionaalsus eeldaks, et me teeme valiku pärast kõikide aspektide kaalumist ning oleme veendunud, et see valik on meie jaoks parim. Kuigi ratsionaalsust ei saa hinnata – mis on mõistlik ühele, pole seda teisele – ei saa me öelda, et tarbijad käituksid ratsionaalselt. Ostuhullused või pühade-eelne ostlemine on head näited. Inimesed soetavad tooteid, mida neil vaja ei ole ning ostlevad isikliku meelerahu jaoks, mida nad saavad ostmistegevusest endast. Aina rohkem kaldutakse ostma ostmise enda nimel, toode ei pruugi isegi niivõrd rolli mängida. Kas juba ainuüksi see ei lükka ümber ratsionaalse käitumise osa neoklassikalises majandusteoorias?
Keskmiselt tagastatakse 20-30% ostudest, seega u veerand ostjatest ei saavuta ostu sooritamisel rahulolu. Kui ostjad oleksid ratsionaalsed, oleks see näitaja nullilähedane. Täielikku nulli ei ole muidugi võimalik saavutada juba ainuüksi tootmisvigade tõttu, mistõttu on vahel vaja asju tagastada. Ratsionaalsuse tagaajamine ahendab selle teooria võimet majandusest tervikpilti saada.
Neoklassikalise majandusteooria veaks võib pidada ka eeldust, et maailm on täiuslik ning turul eksisteerib ainult kitsas valik kaupasid või teenuseid ühe valdkonna kohta.
Näiteks eeldab nimetatud teooria, et kui meil on kaks toodet ning üks on teise täiendhüvis (toode või teenus, milleta pole võimalik algset toodet kasutada), siis esimese hinna tõustes tõuseb teise hüvise hind samuti.
Eksisteerides maailmas, kus pakkumisel on valdkonnas ainult üks toode ja üks lisatoode, oleks selline juhtum võimalik. Samas reaalses maailmas pole lood päris nii lillelised.
Sõiduauto võib olla peamine toode ja rehvid selle täiendtoode (toode, ilma milleta ei saa sõiduautot kasutada). Neoklassikalise majandusteooria kohaselt peaks auto hinna tõusmisel tõusma ka rehvide hind, kuid tihtipeale see nii ei ole. Erinevate allikate kohaselt on öeldud, et automüügid kasvavad 2022-2028 vahemikus 2,79%, samas rehvide müügid 3,5% aastas.
Autod ja rehvid kuluvad läbi erineva kiirusega, mistõttu on rehvide juurdekasv alati suurem autode juurdekasvust, seega ei teki kunagi täielikku tasakaalu nende tarbimises. Kuna autode kasulik eluiga on pikk, võib autode tootmine pöörduda vähenemisele, kuid rehvide tootmise kasv jätkuks endiselt. Erinevatel andmetel on hetkel USA autoladudes tootmisest üle jäänud umbes 2 miljonit sõidukit. Kuna rehvide kasulik aeg on lühike, ei saa me nende tootmisülejääke arvestada, kuid autod oleksid tehniliselt tarbimiskõlblikud ka 5 aasta möödudes. See tähendab, et uute sõidukite nõudlus võib väheneda, kuid rehvide nõudlus kasvaks edasi.
Võrreldes sõidukite ostuhinna indeksit sõidukite varustuse ostuhinna indeksiga on näha, et mõlemad erinevad teineteisest oluliselt. Samuti erinevad teineteisest sõidukite tootjahindade indeks ja rehvide tootjahinna indeksid. Kuna tegemist on kahe erineva tooterühmaga, mis on mõjutatud erinevatest mikro- ja makromajanduslikest teguritest, on absurdne eeldada, et mõlema hinnad liiguvad samamoodi.
Neoklassikaline majandusteooria on siikohal õigel teel, märgates kahe tooterühma vahelist sidusust, kuid pelgalt eeldada, et ühe toote hinna tõus toob kaasa teise toote hinnatõusu, on vähene. Sõidukite hinnad võivad aastaid langeda, kuid rehvide hinnad võivad jääda kasvavaks, kui näiteks rehvide tooraine hind järjest tõuseb, aga sõidukite oma peaks langema.
Selleks, et saada adekvaatne ülevaade majandusest, ei piisa, kui me vaatame sellele otsa ainult läbi nõudluse ja pakkumise. Majandus on mõjutatud mitmest faktorist: poliitika, materjalid, tööjõud, valuutakursid, transport, informatsioon ja paljud teised faktorid mängivad rolli. Suhtudes majandusse pealiskaudselt ning eeldades, et tarbimine ja pakkumine selgitavad kõike, satume tihtipeale olukordadesse, mis takistavad meid nägemast majanduslikke ohte.
Neoklassikaline majandusteooria on omajagu kasulik ning üritab anda mingisuguse matemaatilise selgituse tarbija käitumisele. Samas ei suuda see pakkuda ühtset matemaatilist kontseptsiooni majanduse mõistmiseks ning jätab arvestamata väliste faktorite mõjuga majandusele. Samuti eeldab see, et tarbijad on alati ratsionaalsed või püüavad saavutada tarbimisest isiklikku rahulolu, samas eirates tõsiasja, et tarbimine on tihtipeale emotsionaalne ning läbimõtlematu. Teisalt pakub see head hüppelauda või stardipunkti, kust tarbimisühiskonna filosoofiat edasi arendada, mis on alati positiivne.
Kindlasti on neid, kes tänapäevalgi eelistavad klassikalist majandusteooriat neoklassikalisele, kuigi sellel on omad puudujäägid. Kuigi neoklassikaline majandusteooria ei ole täiuslik, on see andnud suure tõuke toodete hindade kujundamisele. See tähendab, et hinna määrab tarbija, mis mõnelgi juhul on aidanud kaasa kasumlikkuse tõstmisele, kuid samas on tootmiskulude vähendamine vähendanud kohalikku tööjõudu ja suurendanud importi, mis ei ole kasulikud ühiskonnale ega majandusele.
Kasutatud allikad:
- Tire Market Size In 2023 : Share, Trends, Opportunities Analysis Forecast Report By 2030
- 2024 Automotive Market Key Trends: Dynamics Shaping the Future, and Developments by Regions till 2031
- Producer Price Index by Industry: Tire Manufacturing
- Consumer Price Index for All Urban Consumers: Motor Vehicle Parts and Equipment
- Producer Price Index by Industry: Automobile, Light Truck and Utility Vehicle Manufacturing
- Consumer Price Index for All Urban Consumers: New Vehicles in U.S. City Average
#ElaEksponentaalselt
