Kui paljud teavad, mida nad teha tahavad? Kui paljud neist oskavad öelda, et see on nende südamesoov? Mitte kallutatud palganumbrist, mis valitud alaga kaasneb?
Keskkooli lõpetamisel olin valiku ees, mis eeldas mingisuguse kõrghariduse valimist, sest “muidu ei saa sa tööd” – tuleb tuttav ette? Lõpuks valisin koka eriala, avastades kiirelt, et mulle ei paku rõõmu 12-14 tundi rasvaste aurude keskel töötamine ja mul puudub piisav tahe, et motiveerida ennast pidevalt uusi hõrgutisi leiutama. Seega ma jätsin selle pooleli ja läksin karjääri tegema valdkonnas, mis oli minu tugevuseks – müügitöö. Tegeledes ligi 10 aastat oma reklaamifirma loomise ja arendamisega jõudsin ma avastuseni. Põhjus, miks ma olin oma töös hea, ei peitunud minu talendis reklaami- ja müügivaldkonnas. Ma olin hea numbritega töötamisel ning hoopis minu naine oli osavam valdkonnas, milles meie firma tegutseb tänapäevalgi.
Kogemus õpetas mulle, et inimesed ei osta peene turunduse või ilusa/kavala müügiteksti pärast. Kliendid ostavad ainult numbrite pärast. Sellest lähtuvalt võiks öelda et odavaim pakkuja on alati kõige edukam. See võib olla mõnes valdkonnas oluline, kuid mitte universaalne tõde. Kõige enam ostame me kaupa, mida meil on vaja. Me peame omama kodu, sest tänaval elada ei saa. Me peame kandma riideid, sest muu oleks ebasünnis ja ebapraktiline. Me peame sööma, sest selleta me sureme. Võiks öelda, et loogiline on valida neist kõigist kõige soodsam lahendus ja minna eluga edasi.
See oleks aga ekslik, sest kõige rohkem raha pannakse maailmas toodete alla, mis tõstavad tarbijate tulevikuväärtust. Keegi ei ostaks krüptoraha, kui see ei lubaks meid rikastada. Keegi ei ostaks hinnalisi ehteid, kui need ei annaks sotsiaalset ja rahalist väärtust. Keegi ei ostaks kallist toitu või riideid, kui sellega ei kaasneks väärtuse kaudne suurenemine.
Kuigi seda võiks kasutada ära ideaalse reklaamikampaania loomiseks, eeldab see loomingulisust ja kirge rakendada seda paremate tulemuste saavutamiseks – midagi, mida minu naine suudab paremini kui mina võiksin kunagi loota. Selle avastuse tagajärjel aga mõistsin, kus on minu koht karjääris. See teadvustamine aitas mul valida finantsmaailma oma suunaks, kuigi ma oleksin võinud kannatada ära esimesel võimalikul erialal: töötada kokana ja tunda elu vastu tüdimust.
Paljud meist valivad töökoha, mis meile ei sobi või millega me üritume sobituda. Mis meid ajendab suuna valikul? Toetudes varasemale näitele, taandub see otsus kaalukalt väärtusele. “Kui palju selle karjäärisuuna valimine mulle vara suudab luua?” Näiteks asudes õppima kunsti erialale, võime kuulda küsimust: “kes selles valdkonnas üldse tööd pakub?”
Varaline perspektiiv (või selle vähesus) on suur motivaator, kuid samas on ka hirm. Hirm muudab ohud tegelikust suuremaks, mistõttu aktiveerub meie ellujäämisinstinkt, mis suunab meid automaatselt pöörduma valiku poole, millega oleks teenistus enim garanteeritud. Sellega me aga šaboteerime end, vähendades oma valikuid.
10 aastat tagasi ei oleks ma ettegi kujutanud, et minu kõige sobivam karjäär on finantsmaailmas. Olles pärit mitmelapselisest alamklassi perest, oli mu karjääriperspektiiv kallutatud rahale. Kuigi mu ema käis kahel töökohal ja isa müüs lisaks päevatööle isetehtud mööblit, ei olnud meil kunagi piisavalt raha. Samas mu ärimehest onul tundus raha olevat piisavalt ja ülegi. Sellest tekkiski perspektiiv, et karjäär tuleb valida palganumbri järgi. See muutus umbes algkoolis, kus ma hakkasin mõistma, et meie pere probleemid on põhjustatud mu isa alkoholismist, mis viis teda eluredelil põhja ja mattis kogu pere aina kasvavasse võlakoormasse. Tol ajal ma ei teadvustanud endale seda, aga arvatavasti sellest ajast alates hakkas mu vaade karjääri ja tasu suhtes muutuma.
Tehniliselt võttes saab iga karjäärivaliku panna endale piisaval määral vara tootma, seni kuni me räägime palga ja töö suhtest, mis on mõistlikkuse piirides. Välistada ei saa kaabakast ärimehi, kes üritavad saada tööd ilma õiglase tasuta. Eeldades, et tegemist on õiglase situatsiooniga, pole vaja karta, et me ei tule toime saadustega, mida meie karjäärivalik meile pakub. See on ka põhjus, miks siirdusin algselt koka eriala hankima. Kuigi see jäi pooleli, õppisin ma enda kohta mõndagi. Oleks ma kartnud, et see amet ei suuda mind ära elatada, poleks ma seda kunagi kaalunud. Hirm on oluline jõud elu suunamisel, kuid selle loodud perspektiiv on väär. Seda aitab tasakaalustada loogiline mõtlemine, mille tulemusel meie seisukoha fookus paraneb ja me tajume, et tegime sääsest elevandi.
Kuidas saab ikkagist olla, et rahalised hüved ei mängi karjääri valikul rolli? Ärimehed on tehasetöölistest rikkamad, advokaadid teenivad rohkem kui õpetajad – see loetelu võiks jätkuda. Tõsi, iga ametikoht tuleb teatud palganumbriga, kuid ühtlasi ka eeldab teatud lisatingimuste täitmist, mis on vajalikud selle palganumbrini jõudmiseks.
Tõenäosus, et ülikoolist tulnud advokaat hakkab teenima sama palju kui veteran, on ebatõenäoline. Sama kehtib ärimehe kohta. On palju advokaate, kes ei teeni oluliselt üle keskmise palga ning on ärijuhtimise magistrikraadiga inimesi, kes töötavad McDonaldsis.
Siin aga peitub saladus: see on hirmu mõju meie maailmavaatele, miks me samastame rikkust ametiga. Alateadlikult kardame sattuda rahaliselt raskesse olukorda, seega alateadlikult praagime enda jaoks välja näited, mis võivad meile tuua kõige suuremaid tasusid ning loome endale illusiooni karjääri tasuvusest. Sellise õigustamise käigus unustame põhimõtte: “pole tähtis, mis sul on, vaid tähtis on see, mida sa sellega teed”. Sama kehtib karjääri valimise kohta. Valida tuleks see, mida suudame ja tahame teha, mitte see, mis peibutab parima hinnaga.
Mu pere võis olla alamklassist, kuid samas mu isa töötas arvuteid importivas firmas laojuhatajana, mis oli 1990.-ndatel keskklassi töökoht. Me ei oleks pidanud elama utiliseerunud korteris, kus seintelt koorus tapeeti ja akende tihendid lasid talvel külma õhku läbi. Mu isa valis hasartmängud ja alkoholi selle asemel, et valida säästmine ja investeerimine ning see takistas teda elus edasi jõudmisel. Mu onu ei olnud paremal järjel, sest ta oli ärimees, vaid seetõttu, et ta otsustas oma rahaga midagi paremat teha. Tihtipeale samastatakse elukvaliteeti töökohaga, kuid töökoht annab meile ainult võimalused, meie peame need muutma oma tulevikuks. Õigluse mõttes tasub muidugi pidada meeles, et erinevad karjäärivalikud loovad meile erinevad alguspunktid jõukuseks, kuid pikas plaanis taandub kõik ühele ja samale valemile – rikkus tuleb, kui paneme oma raha tootma raha.
Kuidas aga valida endale sobivaim karjääritee? Kuidas me teame, et teeme õige otsuse? Siinkohal mul on kahju, et mul puudusid lapsena teadmised, mis mul on nüüd. Minu karjääritee ei olnud sirgjooneline, suurel osal kujunes see välja kogemuste ja tegutsemise põhjal. Tagasi mõeldes oleks olnud hea tegutseda konkreetse plaani järgi ja jõuda sedasi sobiva karjäärini, kuid minevikku pole mõtet taga nutta. Valimaks karjääri, mis meid kõnetab, tuleb alustada iseendast. Kes me oleme? Missugused tegevused on meie jaoks kerged? Milles me peame rohkem pingutama? Millega me eelistame oma vaba aega täita? Millised tegevused toovad meile enim meelerahu?
Oluline on sügavalt keskenduda sellele, millised on meie iseloomuomadused. Kas me oleme jutukad või vaiksed? Kas meile meeldib omaette mõtiskleda? Meeldib meile fantaseerida elu üle? Veedame me tihtipeale aega sõprade seltsis või mitte? Milline on meie haridustase? Millised on meie sõbrad? Keda me valime sõbraks? Mida me suudame mõista kergesti? Millised teemad valmistavad meile peavalu? Mis ei tõmba meie huvi üldse? Kas küsimuste tekkimisel me lahendame need ise või ootame, et keegi ütleks meile õige vastuse? Mida me oma tulevikust ootame?
Neid küsimusi võib olla veelgi rohkem, kuid idee on saada suur ülevaade iseendast ja oma võimetest: kui me teame, mis meile meeldib, mida me suudame teha, mis käib meil üle jõu ja mis pakub meile enim huvi. Eneseteadvustus on aluseks õigele karjäärile – see on olulisem kui haridus ja praktilised teadmised. Me ei saa valida praktiliste teadmiste omandamist, kui me ei tea, millised oleme me ise.
Näite põhjal: kui me teame, et meile meeldib elada fantaasiamaailmas, võib see tähendada, et meil on potentsiaali kirjutada raamatuid. Samamoodi võib meie sõpruskond viidata valdkonnale, kus me karjääri teha võiksime. Näiteks muusikahuvilistega aega veetes on meil võimalus sellest karjäär arendada. See ei tähenda, et pargipingil muusikat kuulates ja aega surnuks lüües võiks karjäärilugu alguse saada, vaid see tähendab seda, et meie huvid ja eakaaslased on osaliselt seotud meie isikuga. Alguses viitasin sellele, et ma oskan arvudega hästi ümber käia: oleksin ma ennast varem analüüsinud ja täheldanud selle omaduse dominantsi endas, oleksin ma jõudnud oma praeguse karjäärisuunani varem.
Teine pool karjääri valimise valemis on turul saadaolevad töökohad. Mõistmaks, mida me tahame teha, peame me mõistma, mis on saadaval. Mõistmaks, millised karjäärivõimalused eksisteerivad, peame me mõistma erinevate tööde iseloomu ja viisi, kuidas nad ühiskonnas toimivad. Iga ametikoht on ühel redelipulgal suuremast karjäärist. Tihtipeale jääb see lühikeseks, kuid see on omakorda infokild, mida saame kasutada vaadeldavat kohta väärtustades. Mis on ametikoha funktsioon? Millised eeldused seal töötamiseks on vajalikud? Kuhu mul on võimalik sealt edasi areneda?
Siinkohal aitavad meid baasküsimused, mida koolis karjäärinõustamise ajal meile tutvustatakse. Oluline on aga tähelepanu pöörata sellele, et ei töökoha kirjeldus ega keskkool ei anna meile piisavalt palju informatsiooni töö tegeliku olemuse kohta. Võime seda nimetada ühiskonna väikeseks ninanipsuks, mille kavatsused on üllad, kuid tegelikkuses natukene peibutavad meid töökohaga liituma enne tegeliku pale avaldamist.
Millise ettekujutuse annab sulle raamatupidaja töö? Viisakas kontorikeskkond, kus sa sisestad päev otsa numbreid ja teed perioodi lõpus kokkuvõtte? Selline peaks see töö olema ideaalis. Kas sa teadsid, et andmete sisestamine tähendab, et sa pead iga kannet kajastama kahekordselt? Kas sa teadsid, et väikesel ja keskmisel firmal võib olla kuus mitusada väljuvat arvet ja mitusada sissetulevat arvet ning tavaliselt üks raamatupidaja? Kujutad sa ette, et bilansi puudujäägi puhul pead sina ragistama kalkulatsioone teha, et leida tekkinud viga? Vea tekkimiseks piisab, kui mõni töötaja jättis oma käibed sisestamata või otsustas neid ümardada. Sa oled matemaatikas tugev ning kiire arvutikasutaja, kes üritab tulevikus pürgida finantsjuhiks. Kas sa oled piisavalt tugev vaimselt, et taluda seda stressi, mida pakub raamatupidaja töö? Kas sa suudad oma päevi veeta kontoris arvehunnikute keskel ning tegeleda ebatasasuste väljaselgitamise ja puuduvate dokumentide tagaajamisega? Majandusarvestust õppima minnes me ei tea, mis meid ees ootab enne esimest välispraktikat.
Enne karjääritee valimist tuleb uurida taustainfot. Alati leidub keegi, kes on nõus oma töökogemust jagama. Kui me oleme jõudnud piisavalt kaugele oma algse karjääriplaaniga ning pannud paika enim huvipakkuvad sihid, võime alati kirjutada tööandjatele ja küsida töövarjupäevasid. Võib-olla on nõus keegi praktikat pakkuma või näitama meile, kuidas töö selles valdkonnas käib. Kusjuures, praktika oli esimene kord, kui ma sügavalt kahtlesin koka erialas. Teoreetilised tunnid olid alati lihtsad ning ma sain ka koolipraktika tehtud. Reaalne töökoht ei olnud kaugeltki samaväärne kooli kontrollitud ideaalkeskkonnaga. Koolis on meeskonnas kõik samal tasemel, kuid päris töökohal võivad olla meeskonnad kokku pandud isikutest, kes kõik töötavad oma rütmi ja teadmiste järgi – selline kontrollitud kaos on midagi, millega peab arvestama ükskõik millise ala valimisel.
Isegi, kui me ei lähe kõrgharidust omandama, et selle kaudu karjääri alustada, on meil vaja teada, millised on erinevate töökohtade omadused ja võimekused. Müügiinimese töökoht võib olla oluliselt erinev olenevalt firma ärimudelist: LHV pensionifondide müüja või poe klienditeenindaja on mõlemad müügiinimesed. Müügitöö amet võib tulevikus pakkuda võimalust müügijuhiks ning samuti ei ole välistatud reklaamindus, kui end natuke täiendada.
Kui meil on selged mõlemad pooled sellest valemist, jääb meil üle hakata sobitama oma isiksust prospektiivsete ametitega ning me leiame need, mis võiksid meile kõige paremini sobida. Ennast tunda on lihtne, isegi kui me ei arva hetkel, et me teame, mida me suudame teha. Hetkel, mil me selgitame välja, mis töökohaga kaasneb, selgub meile ka see, kas me saame sellega hakkama või mitte. Seda võib nimetada isegi nö kõhutundeks. Tähtis on siinkohal eirata oma hirmu ja kahtlusi, mis panevad sind mõtlema: mis siis, kui ma ei saa hakkama? Miski pole hullem kui iseenda šaboteerimine.
Kõik kõlab enesest mõistetav ning see ongi väga lihtne ja loogiline. Isiklikust kogemusest võin öelda, et vead tulevad sellest, et me ei pööra piisavalt tähelepanu töövõimaluste analüüsimisele ning astume ämbrisse eelkõige sellepärast, et me ei osanud oodata, et töökoht, millesse me sisenesime, ei vastanud meie ootustele. Teisalt kipume me omaenda võimeid alahindama või pidama millegiks muuks. Isiklikul näitel: osavus numbritega ringi käia oli minu jaoks müügitöö eelis, kuid hiljem selgus, et see meeldib mulle nõnda, et minu suund on hoopis kaugemal müügitööst. Küsigem endilt: “mille jaoks saan oma oskuseid kasutada? Millise töö tegemisel need aitavad mind enim? Kus need loovad lisaväärtust ja aitavad areneda?” Selge on see, et ilma töö sisu taustainfota ei saa me neile küsimustele selget vastust, kuid süvenedes detailidesse muutuvad vastused selgemaks.
Mõnel inimesel käib karjääri valimine lihtsalt. Mõni teab väiksest peale, kelleks ta saada tahab ning töötab selle nimel lasteaiast alates. Mõni arvab ainult, et teab seda, kuid avastab pensionieas, et oleks pidanud tegema teise valiku. Pettumusi ja eksimusi ei saa välistada ka siis, kui planeerid oma elu kindla põhimõtte järgi. Eksimused on inimlikud ja osa elust – loeb see, et proovime alati uuesti ning vajadusel täiustame plaani.
Võidab see, kes tegutseb plaani järgi, kuid ei karda teha raskeid otsuseid. Meie siht olgu võita ning edu tuleb.
Jack Welch
#ElaEksponentaalselt
