Status quo efekt on vast kõige iseloomukam viis tänase Eesti ühiskonna suhtumise kirjeldamiseks: ühiskond kardab lõhkuda rahuaega isegi, kui see tuleb isikliku vabaduse, loogika või mõistlikkuse arvelt. Me laseme valitsusel samaaegselt tõsta makse 2% võrra ja vähendada sissetulekuid 2% võrra, sest üksikult näivad need väikeste määradena, hoolimata sellest, et tervikuna on tagajärjeks 4%-ne hinnatõus. Lisades juurde inflatsiooni saame tulemuseks kompoti, mis võib vähendada meie tuleviku sissetulekut umbes 8% või rohkemgi.
Meie ühiskonna tavade kohaselt nõustume vaikselt kõigega ning laseme rahulikult oma teenistuse riigi kuludesse kanda. Vahest mõni julgem tõstab raadios häält, kuid sedagi vaid selleks, et valitsuse röövkäikudele kaasa elada.
Selle kõik saab siduda hirmuga lõhkuda üldist ühiskonnaseisu. Mõni ime, et meid juhib valitsus, mis ühest küljest lubab võrdsustada maksukoorma, ent teisest küljest muudab elu kulukamaks kui see oli enne maksuküüru kaotamist. Mõni ime, et me pooldame juhte, kes manipuleerivad meid arvama, et isiklike sõiduvahendite või suhkrustatud jookide maksustamine on parimad lahendused tõsistele ühiskondlikele probleemidele nagu tervise taandareng ja õhusaasted.
Rohepöörde puhul paistab selline silmakirjalikkus eriti välja. Me oleme nõus leppima kõrgemate kuludega isiklikule sõiduvahendile ja tasuma ebaõiglast (võiks öelda piiripealselt seadusevastast) kümnist, kui see tähendab, et me ei pea tähelepanu pöörama tegelikule probleemile: valitsuse võimetus meid kaitsta kliimamuutusest tulenevate probleemide eest.
Kliimamuutus jääb tõenäoliselt meie ajastu suurprobleemiks (eeldades, et Vene-Ukraina sõda ei kasva ülemaailmseks konfliktiks või Hiina pankrotistumine ei too kaasa uut ülemaailmset majanduskriisi). Võiks arvata, et riikide suund on minna üle süsinikuneutraalsusele ning kohati võib see nii ka tunduda. Kuhu me oleme aga tegelikult jõudnud?
Eleringi info kohaselt toodeti Eestis 2022. aastal võrku sisenenud elektrienergiat kokku ca 7,5 TWh, kuid sellest vaid 2,6 TWh tuli taastuvenergiast (allikaks Eleringi info võrku sisenenud elektrienergia tootmise kohta). See tähendab, et umbes 30% praegusest energiast toodetakse taastuvenergiaallikatest. Kõlab nagu suurepärane tulemus, kas pole? Lähemal vaatusel selgub aga hoopis mustem pilt.
Taastuvenergiaallikate hulka arvestatakse Eestis ka biomassi, mis hõlmab endas ka jäätmete põletamist (lisaks hakkpuidu kasutamisele). Statistikaameti 2021. aasta andmetel kasutati energiatootmiseks suisa 387 tuhat tonni jäätmeid ning veel hiljuti pidi Eesti importima jäätmeid meie põhjanaabritelt, sest meil polevat piisavalt palju prügi, millest soojust toota.
Arvestades aga biomassi (ja sealhulgas jäätmete) natuuri ning põletamisprotsessi, on siiski vaid 50% meie taastuvenergiast on süsinikuneutraalne (päikese-, tuule- ja hüdroenergia ei tooda oma eluea jooksul muud saastet peale seadmete hooldamiseks vajamineva saaste).
Kui me tahame jõuda süsinikuneutraalseks, oleme me väga valel kursil: ei puiduhake ega jäätmed ei ole võti parema keskkonna saavutamiseks.
Vaadates valitsuse soovi kasutada miljardeid eurosid ühistranspordi arendamiseks ja autode koguse vähendamiseks, ei muutu Eesti suund tulevikus süsinikuneutraalseks. Liiga palju arendatakse süsteeme, mis ei vähenda süsiniku teket ning samal ajal jäetakse tahaplaanile süsteemid, mis seda teeksid.
Kaklus busside ja autode vahel ei lase meil märgata probleemi tuuma – enamus meie energiast pärineb saastavatest allikatest ning neutraalsete allikate osakaal on sisuliselt olematu. Samal ajal kaotame väärtuslikku aega ja ressursse, mida on vaja taastuvenergia infrastruktuuri juurutamiseks ning laiendamiseks.
Võrreldes Eestit Poolaga on näha, kuidas kaks sarnase geograafilise asetusega riiki võivad saavutada roheenergia tootmises täiesti erinevaid tulemusi. Poola rahvaarv on Eestist ca 30 korda suurem ning elektrit toodetakse ca 180 TWh ehk ca 4,7 TWh miljoni inimese kohta. Eestis toodetakse aga ümmarguselt 8 TWh elektrienergiat miljoni inimese kohta. Võiks arvata, et Eesti ja Poola rahvastik kui selline on sarnased, ent selle asemel on näha, kuidas Eesti toodab aastas elaniku kohta märkimisväärselt rohkem elektrienergiat kui Poola.
Kuigi 2016-2022 vahemikus on üldine tootmine langenud, ei saa pikas perspektiivis ikkagi asjad sedasi jätkuda. Tootmise vähendamisel on samuti oma piir ja praegusel hetkel oleme selle piirini jõudnud, arvestades, et tootmine on olnud püsivalt sarnasel tasemel (v.a. 2020. aastal, mil toodeti ca 50% vähem elektrienergiat, mis oli mõistagi seotud koroonakriisiga).
Samal ajal on tuuleenergia tootmine olnud püsivalt stabiilses vahemikus juba alates 2016. aastast, sama stabiilne on olnud hüdroenergia tootmine. Positiivset muutust on näha päikeseenergia tootmises, mis on kasvanud jõudsalt. See ei ole aga veel põhjus rõõmustamiseks, sest samal ajal on kasvanud biomassi osakaal, mis moodustab ca 50% Eesti arvestatud taastuvenergia tootmisest.
Biomassi kasutamine, sh jäätmete põletamine on loetud küll taastuvenergia hulka, kuid sellega ei välista me süsihappegaasi tekkimist. Põletamine võib olla isegi ohtlikum kui ladustamine – eriti, kuna ladustamist saaks parandada rangemate pakendinõuete ning taaskäitluse arendamisega. Ladustamise suurim oht on tekkiv pinnase saaste, kuid sellegi saaks lahendada mõningate ehitusmuudatustega. Ladestamise ja põletamise võrdluses on süsihappegaasist tekkiv saaste märksa kriitilisem kui pinnase saaste. Mõistagi ei ole ka pinnase saaste väike mure ning vajab omajagu tähelepanu, kuid meil pole mõtet keskenduda sellele praegusel ajal, mil süsinikuheited on keskkonna kriitiliseim probleem.
Veelgi hullemaks muudavad olukorra need, kes peavad jäätmeid “odavaks energiaallikaks” ning eelistaksid jäätmeid hakkpuidu ees (mille hind on puidusektorit arvestades muutunud kopsakaks). Konkurentsiameti andmetel maksab jäätmete kasutamine kütusena 7,98 €/MWh Enefit Greeni Iru koostootmisjaamas (2023. aasta alguse seisuga).
Praegusel ajal peaks Eesti siht olema energiasektoris: arendada aktiivselt ka maapealseid tuuleparke ning lisada tulevikus juurde meretuulepargid, et saaksime tulevikus jõuda nullsaastega energiatootmiseni. Energia on kõige alus ning kui tagame saastevaba energiatootmise, loome aluse ka muude valdkondade rohepöördele.
Euroopa tänane elektritarbimine on umbes 3000 TWh ning projektsioonide kohaselt tõuseb see 2030. aastaks umbes 4000 TWh juurde aastas. See tähendab, et ka Eestis tõuseb elektritarbimine märgatavalt. Hetkel oleme saanud elektritarbimist vähendada mitmete pisiasjadega, sh vanade infrastruktuuride kaotamise ja koduelektroonika ümbervahetamisega (nt LED-pirnide kasutusele võtmisega). Suuremad muutused on juba sisse toodud, mis tähendab, et kokkuhoid on edaspidi märkamatu.
Digitaliseerumine vajab arvutivõrkude arendamist, mis tähendab kasvavaid kulusid. Ainuüksi mitmete krüptorahade ülalpidamine nõuab meeletut energiat. Sõiduvahendite elektristamine asendab järk-järgult mootorikütuste nõudluse elektriga. Pakirobotid, äpid, Metaverse, tehisintellekt – kõik see loob ühiskondliku tarbimisvajaduse tõusu. Kokkuvõtlikult oleme praegu valiku ees: põletame jäätmeid ning kasutame oma metsavara ja suurendame saasteid või paneme rohkem ressursse tuuleenergia arendamisesse koos päikese- ja hüdroenergiaga, et saasteid vähendada.
Biomassi, jäätmete või e-kütuse kasutamine oleks mõeldav lahendus, kui rääkida sellest saadud energia rakendamist hädaabimeetmena või süsinikuneutraalse tööstusprojekti tarbeks (kasutades seda energiat vaid tööprotsessi käivitamiseks või hädaabiallikana). Suund peaks olema aga seatud sellele, et 90% elektritootmisest peaks olema järgnevate aastate jooksul toodetud loodusjõudude poolt. Praegusel hetkel ei aita me kliimamuutusele kaasa, kui hoiame süsihappegaasi taseme sarnasena praegusele.
Praeguste hinnangute järgi peaksime me aastaks 2030 eemaldama õhust 0,95 miljardit tonni süsihappegaasi, et saavutada aastaselt temperatuurilt kahekraadine langus. Aastaks 2050 peaks see jõudma globaalselt 4,8 miljardi tonnini aastas. Netomõistes oleks vaja järgnevatel aastatel saavutada olukord, kus me vähendame süsihappegaasi taset minimaalselt 2 miljardi tonni võrra aastas ülemaailmselt.
See tähendab, et peame hakkama eemaldama süsihappegaasi ja vähendama ka selle teket. Omakorda tähendab see, et me ei saa loota massiivsele süsihappegaasi ringkasutusele, sest see ei taga piisavalt kiiret muutust ning oleks oluliselt kallim tegevus (erinevatel andmetel võib liiter e-kütust maksta 50€, mis muudab selle eelkõige sobilikuks hädavajaduse rahuldamiseks või väiksemate projektide tarbeks).
Poolat võib kasutada eeskujuks selle osas, kuhu peaks ka meie elektritootmine olema teel. Kliima ja maastiku poolest on Poola võrdlemisi sarnane, kuid nemad rakendavad ja kasvatavad oma loodusenergia parke jõudsalt. Poola elektritootmise koguvõimsus on 53,5 GW, sellest 35,5 GW moodustavad harilikud tootmisväljundid ja 18,2 GW taastuvenergiaväljundid.
Kusjuures, Poola ei ole harilikke tootmissüsteeme laiendanud aastaid, pigem on neid suletud. Seevastu loodusenergia tootmine on neil mitmekordistunud, kasvades 2020-21 aastatel 4,4 GW võrra, millest 3,7 GW moodustas päikeseenergiapargi laiendamine. Poola taastuvenergia tootmine on 8 aastaga peaaegu kahekordistunud, moodustades 2012. aastal tootmisest 16,8 TWh, ent 2021. aastal juba 30,4 TWh. Suurim areng on tehtud maapealsete tuuleparkide osas, kus tootmisvõimekus on suurenenud 250%.
Eesti toodab aastas Eleringi kohaselt 7,5 TWh elektrit, kusjuures sellest 4,9 TWh tuleb harilikest kanalitest ja 2,6 TWh tuleb taastuvenergiast. Meie tootmisvõimsus elektrile on 2,34 GW. Hüpoteetiliselt jagades teeb see umbkaudu 1,53 GW harilikele energiatootmisväljunditele ja 0,81 GW taastuvenergia jaoks. See põhineb loogikal, et 65,3% energiast tuleb Eestis harilikest allikatest ja 34,7% tuleb taastuvenergiast. Statistikaameti 2021. aasta andmetel oligi näiteks taastuvenergiast toodetud elektri osatähtsus kogutarbimises vaid 29,3%.
Kui võrrelda Eestit Poolaga, siis Poolas tuleb tegelikult 17% taastuvenergiast ja ülejäänu harilikest kanalitest. Kui vaadelda numbreid pealiskaudselt, näib, et Eesti on paremas seisus kui Poola. Matemaatikale tuginedes näib, et Eesti elektritootmine jaguneb Poolast suuremal määral taastuvenergiale, kuid kui võrrelda taastuvenergia rühmade jagunemist, on pilt hoopiski halvem.
Poola toodab aastas 30,4 TWh elektrist taastuvenergiast. Sellest lõviosa moodustab maapealne tuuleenergia (54,3% kogutootlusest), ülejäänu moodustavad päikeseenergia (12,5%), biomass (15,5%) ja biogaas ning hüdroenergia (16,4%). Viimastel aastatel on Poola veel hoolega täiendanud päikeseenergia võimekust, suurendades seda suisa kahekordselt.
Seevastu Eesti toodab lõviosa (ca 52,70%) taastuvenergiast biomassist, sh jäätmete põletamisest. Tuuleenergia moodustab vaid ca 25%, ülejäänud energialiigid veelgi vähem. Samal ajal kui Poola keskendub reaalselt süsihappegaasi vähendamisele, üritab Eesti end pelgalt matemaatiliselt paremaks joonistada.
Alati võib öelda, et isegi biomassi arvestamata on Eesti elektritootmine rohkemal määral mõjutatud reaalsest taastuvenergiast kui Poolas: Eestis 16,13%, Poolas 11,32% kogutoodangust. Sellisel juhul otsime me ainult võimalusi oma laiskuse vabandamiseks. Poola arendab jõudsalt oma tuule- ja päikeseenergiaparke, mis on viimase 10 aastaga pea duubeldunud. Samal ajal on Eesti jäänud seisakusse. Sisuliselt näitab Poola, et piisava tahtejõuga oleks Eesti praegu 100% taastuvenergial toimiv riik, kus elektrit toodavad tuul, vesi ja päike – me ei peaks tuginema jäätmetele või hakkepuidule, millest kumbki pole piisavalt jätkusuutlikud lahendused.
Aastatel 2016 – 2022 on Eesti taastuvenergia tootmine tõusnud 1,4 TWh pealt 2,6 TWh peale ehk peaaegu kahekordselt. Samal ajal on aga biomassi elektritoodang tõusnud 0,74 TWh pealt ca 1,4 TWh peale, mis on sisuliselt samuti kahekordistunud. Juba selle põhjal saab öelda, et Eesti niinimetatud taastuvenergiakasutuse suurendamine ei muuda meie riiki süsinikuneutraalseks. Eesti on hoopis leidnud viisi, kuidas fossiilkütused asendada mõne muu põletatava kütusega sedasi, et see paistaks statistikat vaadates ilus.
Samal ajal on tuuleenergiale üleminek olnud paigalseisus, olles praktiliselt muutumatuna püsinud. Eesti ei ole uusi tuuleparke juurde loonud tervelt 6 aastat, sest tootluste vahed on aastast-aastasse nii väikesed, et neid võib pidada kliimast tulenevateks erisusteks.
Positiivne on see, et päikeseparkide arendamine on hoogustunud, suurenedes 2016. aastast alates 160 korda. See ei ole aga midagi, mille saaks Eesti riigi heategude hulka lugeda, sest enamus sellest kasvust on tekkinud tänu erasektorile. Kusjuures, suurim energeetikavaldkonna saavutus viimase 6 aasta jooksul ei ole olnud mitte roheenergia arendamine, vaid üldise elektritootmise vähendamine (2016. aastal 10,42 TWh, tänaseks 7,5 TWh). Kokkuhoid on aidanud meie riigil näidata enda saavutusi valdkonnas suuremana, kui need on tegelikult.
Viimased aastad on näidanud tootmiskasvu, mis jätkub arvatavasti järjepidevalt. On võimalik, et tootmine tõuseb järgnevatel aastatel 2016. aasta tasemele, mis tähendab, et praeguse seisuga väheneb roheenergia osakaal Eesti üldises elektritootmises märgatavalt. Eeldades, et elektritootmine saavutab 2016. aasta taseme ning võrreldes seda praeguse taastuvenergia võimekusega, on näha, et Eesti taastuvenergia moodustaks selle stsenaariumi kohaselt ainult 3,5% elektri kogutoodangust. Praegune trend näitab, et tootmise kasvades kasvab eelkõige fossiilkütuste osakaal energiatootmises. Seda iseloomustab fossiilkütuste ja biomassipõhise elektri suhe, mis on muutunud enam-vähem samas rütmis.
Prügi põletamisel tekib iga milligrammi põletatud prügi kohta umbes 0,7-1,2 mg süsihappegaasi (biomassi puhul võib see olla kuskil 33-50% massist). Sellest toodetud energia jääb umbes vahemikku 550 KWh tonni kohta.
Pannes selle ümber süsihappegaasi, siis iga põletatud tonn jäätmeid toodab umbes tonni süsihappegaasi.
Sisult on küll olmeprügi põletamine mõistlikum kui kivisöe kasutamine, kuid võrreldes tuule- ja päikeseenergiaga on sellele otsene panustamine mõttetu.
Meie eesmärk peaks olema saavutada olukord, kus me ei tooda enam süsihappegaasi, mitte asuda eestlaslikult kokkuhoidu rakendama. Kokkuhoid on hea, ent kokkuhoid ei ole pikaajaline lahendus ning ühel hetkel ei ole meil enam millegi pealt kokku hoida. Hullem stsenaarium tuleb kokkuhoiu põhjustatud ajakulust. Kui me ei hakka süsteemselt süsinikuvaba tootmist arendama juba täna, muutub see homme kriitiliseks probleemiks, sest õhku paisatav saaste mõjutab meid edasi negatiivselt. Sedasi ei panusta me karvavõrdki sellesse, et aidata kaasa süsiniku vähendamisele.
Jäätmete puhul tuleb kaaluda ka kulufaktorit, sest muuhulgas võib tekkida olukord, kus tuleb olmeprügi suisa importida – seda on näha Rootsi puhul, kuid sama on juhtunud ka Eestis. Roheenergia vajab esialgu investeeringuid infrastruktuuri, kuid pärast seda pole vaja süsteemi toimimiseks erinevaid materjale (nagu kütuseid või lisaprügi).
Biomassisuund suurendab oluliselt meie kulusid vajaliku kütuse omandamise suhtes. Lisaks, kui me ei hakka praegu arendama päikese- ja tuuleenergiat, puudub meil vajadus EL-i toetuste jaoks, mille põhimõte on muuta tootmine süsinikuneutraalseks. Raudteede rajamine, jäätmete põletamine ning ühistranspordi infrastruktuuri laiendamine ei täida seda otstarvet.
Süsinikuneutraalne elektritootmine on tuumfunktsioon selleks, et vähendada kogu ühiskonna süsinikusaastet ning selle eesmärgi jaoks oleks meil soovi korral kasutamiseks Euroopa Liidu toetus. Võiks isegi öelda, et kui tahaksime, oleks meil miljard eurot, mida nüüd mõistlikult kasutada. Selle asemel, et panna aga kogu rõhk tuule- ja päikeseparkide rahastamisele, raiskab Eesti riik pigem kogu toetusfondi raudtee ehitusele ja muudele ühistranspordisüsteemidele. Nimetatud süsteemid aga ei paku märgatavat muutust Eesti õhukvaliteedis. Ainus võimalus selleks oleks soodne ja saasteneutraalne energiatootlus, mitte tarbijate koondamine riiklikele teenustele ja elektriga koonerdamine.
Isegi, kui kõik Eesti autojuhid hakkaksid kasutama ühistransporti, ei ole see piisav õhusaaste vähendamiseks. Igaüks meist jalgrattaga sõitma ei hakka, rääkimata elektrilistest tõukeratastest. Kaubavedu toimub edasi ning autodeta reisijad vajavad riigilt järjepidevat transpordipakkumist, mis vajab omakorda suurenemist, uuendamist ja parandamist.
Autode kadumine ei muuda tõsiasja, et energiat on vaja edaspidi endiselt kulutada liiklemise ja transpordi korraldamiseks. Elektriliste sõiduvahendite kasutuselevõtt on jällegi kallis ja nõuab teisalt ka suuremat elektritootlust. Lisades siia renditavad tõukerattad jms sõiduvahendid, siis ainuüksi juba nende olemasolu loob üha rohkem nõudlust sektorisse, kus on juba suur süsiniku jalajälg. Jalajälge saaksime vähendada ainult süsinikuvaba taastuvenergia laiendamisega, mitte põletades rämpsu ning nimetades seda taastuvenergiaks.
Elektrienergia mõjutab kõike meie ümber, mitte ainult transporti. Kui muudame elektritootmise süsinikuneutraalseks tuule- ja päikeseenergiaga, loome me toote, mida saavad kasutada ka tarbimiseks ettevõtted ja tehased, kes vähendavad seeläbi endagi saasteid.
Kui arendada ka infrastruktuure, mis võimaldaksid elektrisõidukeid tõhusalt laadida, oleks Eesti teerajaja, eemaldades sõiduautode saaste praktiliselt täielikult. Laadimisvõimekuse kättesaadavus ja sellega kaasnev ebakindlus on ühed olulised põhjused, miks ühiskond ei usalda veel elektriautosid. Hetkel on need mõistlikud eelkõige neile tarbijatele, kes elavad eramajas, ei sõida pikki vahemaid ja saavad sõiduki hiljem koju laadima tuua. Pikamaasõidud ja asulavälised piirkonnad on endiselt riskantsed elektriauto jaoks ning seda paraku laadimisjaamade vähesuse tõttu.
Praegu on Eesti tekitanud olukorra, kus elektriautode kättesaadavus on koondunud eelkõige mõningate suuremate rendifirmade kätte nagu seda on Bolt ja ELMO Rent, ent mis saab eraisikutest? Ei saa olla nii, et ainus lahendus on sundida kogu rahvast kas taluma kõrgemaid makse või ostma teenust riigi poolt soositud firmadelt. Elektriautod on iga ühiskonnaliikme vaba õigus, mitte privileeg, nagu praegune olukord sellest kujundab. Energiavaldkonna infrastruktuuride kiire areng ja taastuvenergia suurendamine on parim viis, kuidas see õigus rahvale võimaldada.
Tuule- ja päikeseenergia on taastuvenergia edu eelised ja Poola on selle hea näide. Poola on pannud põhirõhu esmalt maapealse tuuleenergia arendamisele, jätkates seejärel päikeseenergiaga, mis on suure hoo saanud just viimastel aastatel.
Poola on ühtlasi hea verstapost näitamaks, kui palju päikese- ja tuuleenergia taristuid oleks meil vaja ehitada. Ainuüksi kogu Poola taastuvenergia tootmine on ligi 3 korda suurem meie aastasest tootmisest 2016. aastal. Kusjuures, Poola tuuleenergiapargid toodavad 1,6 korda rohkem energiat kui Eesti tootis 2016. aastal. Poola on ehitanud 18,2 GW taastuvenergia tootmisvõimekust, millest ligikaudu 7,8 GW kuulub ainuüksi tuulegeneraatorite alla.
Järgides seda loogikat oleks meil vaja minimaalselt 3 GW tuulegeneraatoreid, et katta ära enam-vähem terve Eesti aastane tarbimine. Numbrid on absoluutsed ning idee vajab lähemat planeerimist, kuid igal juhul ei ole tegemist ületamatu katsumusega. Sisuliselt tähendab see, et me peame oma praeguse tuuleenergia tootmisvõimekuse kümnekordistama.
Kuna tuuleenergia ei pruugi olla järjepidevalt tootlik, aitaks see, kui Eesti arendaks samal ajal ka päikeseenergia tootmist, kiirendades praegust tootmist ning planeerides tulevikus rohkem projekte. Tuuleenergia areng ei tohi aga jääda unarusse nagu see on olnud viimased 6 aastat. Päikeseenergia on hea tugi tuuleenergiale, sest selle kaasabil saame asendada tuulepuuduses tekkiva energia puudujäägi.
Veebiportaal solar-electric.com on teinud uuringu USA päikeseenergia kohta, kus arvestati päikesepaneelide tõhusust aastaringselt. Isegi külmad ja pimedad USA osariigid toodavad talveperioodil 2 KWh päevas ühe ruutmeetri (paneeli pindala) kohta. See ei ole küll üks-ühele Eestiga, ent meie kliima sarnaneb Kanada piiriäärsetele regioonidele.
Võttes aluseks uuringus väljatoodud numbrid tähendaks see, et isegi kõige konservatiivsema arvestuse puhul oleks Eestis vaja paigaldada ca 10 392,19 ruutmeetri jagu päikesepaneele, et toota meie vajalik iga-aastane elektrikogus. Tulemus põhineb solar-electric.com lehelt võetud andmetel ning nimetatud stsenaarium on saadud Kanada piiriäärsete Ameerika Ühendriikide osariikide tarbimisest. See tähendab, et arvestatud on keskmisest märksa väiksema tootlusega, kuid juba sellest on näha, kui vähe meil on vaja teha selleks, et saavutada süsinikuneutraalne tootmine ning seda ilma matemaatiliste trikkideta.
Eesti tootmine on miniatuurne võrreldes muu maailmaga. Kui võrdluses olnud Poola toodab aastas 179 TWh, siis USA toodab aastas 4479 TWh elektrit. Arvestades elektritootmise tulevast kasvu, oleme endiselt soodsas positsioonis, et väheste kuludega pöörata Eesti elektritootmine peaaegu täielikult tuule- ja päikeseenergiapõhiseks.
Selleks, et maailma praegune elektritarbimine sajaprotsendiliselt ära katta päikesepaneelidest toodetud energiaga, oleks vaja umbes New Mexico osariigi suurust maa-ala: ca 299 000 ruutkilomeetrit ehk umbes 6,7 Eestisuurust maa-ala.
Ametlikel andmetel on ilma merd arvestamata meil kasutada ca 45 000 ruutkilomeetrit. Sellest puitmetsa all on 51,6% ehk 23 411 ruutkilomeetrit. Selleks, et kogu Eesti elektritarbimine tuleks sisuliselt ainult päikeseenergiast, oleks meil vaja ca 10 392,19 ruutmeetri päikesepaneelide jaoks eraldada alla 1% metsamaad.
Üldiselt ei poolda erinevad mõttegrupid ainuüksi päikeseenergia kasutamist ning suuremal määral kaldutakse arvama, et kõige tõhusam on kasutada kas tuuleenergiat või tuule- ja päikeseenergia kombinatsiooni. Sarnasele vastasseisule viitab ka portaal axionpower.com, mille uuringul põhineb ka antud artikli arvestus päikesepaneelide ja kogu maailma energiavajaduse katmise suhte kohta.
Tõsi on, et päikesepaneelide eluiga on lühike ja tuulegeneraatorid teenivad end paremini ära (ja püsivad kauem), mis annab neile suure eelise. Sama meelt on ka Poola, kes on esmalt arendanud oma tuuleenergiaparki ning on alles nüüd hakkanud juurde lisama päikesepaneele. Tuulegeneraatorite eelis tuleb ka sellest, et üks generaator suudab toota kordades rohkem kui üks paneel, kusjuures generaatorid on läinud aastatega kompaktsemateks ja võimsamateks. Puhtalt ruumilisest küljest on see oluline argument.
Sellegipoolest on päikesepaneelid head lisaväärtused selleks, et toetada tuulegeneraatorite tööd ja panna alus süsinikuvabale elektritootmisele. Lisades siia juurde veel akude tootmissüsteemide arengu on tulemuseks komplekt, mis ei saa põruda ning suudab kaitsta meie tulevikku, tervist ja elukvaliteeti.
Kui me vähendame süsihappegaasi tasemeni, kus me seda sisuliselt ei tooda, võime saada ka rahalist kasu. Süsihappegaasi tonni hind on hetkel 60 dollarit ning enda süsihappegaasi koguse vähendamisel võime saada sissetuleku: Poola teenis ainuüksi energiakvootidest 2021. aastal suisa 6,5 miljardit dollarit.
Eesti seisab valiku ees, millest sõltub meie tulevik: õigemini meie tulevaste põlvkondade tulevik, kui soovime, et nad saaksid nautida oma eluiga ilma oluliste tervisekahjudeta. Me võime kakelda vaba liikumise pärast ja sundida kõik ühiskonnas tarbima ühistransporti või sõitma elektrilise tõukeratta või jalgrattaga ning jõuda sellele järeldusele 20 aasta pärast, kui elukvaliteet on langenud tasemele, kus kliimamuutus hakkab märgatavalt rahva eluiga mõjutama läbi krooniliste haiguste sagenemise jms.
Või me võime sellele järeldusele jõuda kohe praegu ja panna kogu oma tähelepanu sellele, et muuta elektrienergia tootmine lõpuks süsinikuvabaks.
Rahaliselt on meil vahendid olemas, kui arvestada EL-i toetust ning puudujäägid saame luua isikliku tegevuse kaudu. On teadatuntud tõsiasi, et valitsused (seda vähemalt Euroopas) kardavad odava elektri suunamist ühiskonda (mis oleks võimalik, kui kasutada loodusjõudude pakutavat ressurssi). Hetkel hoiab fossiilkütuste hinna madalamana turumanipulatsioon.
Mõtleme kasvõi sedasi: kütusepõhine elektritootmine vajab teatud kütusekulu, mis arvestatakse tootmishinna hulka. Samuti on vaja professionaalset tiimi, kes hoiab süsteeme töös. Taastuvenergia vajab ainult infrastruktuuri ja korralist hooldust: pole vaja lisanduvat materjali- ja kütusekulu või palgakulu. Kuidas saavad aga fossiilkütused olla niivõrd palju soodsamad? Ainult siis, kui turu enda tingimused on kallutatud sihilikult nende kasuks, arvestades seda, millises järjestuses sisenevad turule erinevad energialiigid ning millise järgi kujundatakse hetkel turuhind.
See, mis hetkel ühiskonnas toimub, on haletsusväärne jalgade lohistamine ning oluline mökutamine. Kas nimetada seda uueks diktatuuriks, milleks valitsev sektor oma tegevusega muutunud on või millekski muuks, on igaühe enda otsus. Selge on see, et praegune suund peab muutuma, tahame me seda tunnistada või mitte. Võime sõita iga päev elektritõukerattaga ja pidada end keskkonnasõbralikuks, kuid see ei muuda tõsiasja, et me hingame endiselt sisse sellesama tõukeratta laadimise vajadusest tekkinud süsihappegaasi.
Isegi, kui me ohverdame eneseväärikuse ning külmetame talvel ummikus jalgratta või tõukerattaga, oleme saavutanud ainult indiviidi hävitamise ja vaba tahte lõhkumise süsteemi poolt. Riik peaks esindama maailma suurimat õigussuhet, ent käitub hoopis nagu orjapidaja. Kliimamuutus halveneb aga samal ajal edasi. Vähemalt on meil illusioon sellest, et oleme loonud parema maailma oma tegevusega, olgu see nii väär kuitahes – seegi lohutus, kas pole?
#ElaEksponentaalselt
Viited, allikad ja kasulik lugemine:
- Elering: toodang ja prognoos
- Elering: elektri tarbimine ja tootmine
- Eesti maahõive kaardistus 2023
- Poland – Energy Sector
- US Solar Insolation Maps
- How much clean energy does a wind farm produce?
- EPA’s Greenhouse Gas Equivalencies Calculator
- Energy Recovery from the Combustion of Municipal Solid Waste (MSW)
- EMISSIONS FROM WASTE INCINERATION
- Powering The Entire World With Solar
- Carbon capture nets 2 billion tonnes of CO2 each year — but it’s not enough
- Four themes shaping the future of the stormy European power market
- Biomass for Power Generation and CHP
- Eesti impordib põletamiseks välismaalt prügi, oma praht maetakse prügimäele
- Jäätmed ja ringmajandus (Statistikaamet)
- Jäätmekütuse kasutamine energiatootmiseks oleks hakkpuidust soodsam
