Kui kommunistipartei võttis üle Vene Tsaaririigi ja kukutas toonase valitsuse, oli kõige selle ajendiks töölisklassi ebavõrdne kohtlemine ja kapitalisti võimu eemaldamine riigi juhtimisest. See oli ettekääne, mille kattevarjus upitati võimule kapitalistlik eliit, eemaldati konkurents ja sunniti kogu ühiskond selle kapitalisti töölisteks.
Tänapäeval on töölismässud asendunud rohemässuga, mille kattevarjus proovib samasugune kommunistlike vaadetega, raudset haaret ihkav valitsus saavutada samasugust utoopiat nagu Nõugude Liit seda teha üritas. Rohepööre võib olla vajalik, täpselt nagu oli vajalik töölisõiguste ülevaatamine Vene Tsaaririigis, kuid praegune valitsussuund sellel teel pole muud kui hale pettus.
Kliimasoojenemine on toimunud aastasadu, kuid laiemas huviorbiidis pole see olnud varem kui viimased mõnikümmend aastat. Tööstused oleksid võinud minna ammu üle säästvamale tarbimisele, me oleksime võinud kaotada ära fossiilsed kütused, luua roheenergiat agressiivselt juurde ja hakata süsihappegaasi ümber töötlema.
Selle asemel on valitsused ainult tõstnud aktsiise ja korjanud rahvalt raha. Mille jaoks?
Väidetavalt on üritatud kaudselt suunata ühiskonda rohelisema elustiili suunas, kuid tegelikkuses pole paranenud mitte miski muu oluliselt peale valitsuste rahakottide, mis paisuvad rohepöördega seotud maksumuudatuste tõttu.
See on loonud olukorra, kus ühiskonna kulud tõusevad järjepidevalt, ilma kliimale positiivset mõju osutamata. Sellele vaatamata on valitsused endiselt arvamusel, et uute maksude ja tariifide loomine parendab ühiskonda. Viimane neist on Eestis kavandatav automaks.
Liikumisvabaduse karistamine
Enne kui hakata üldse automaksu lähemalt arutama, peaksime me endilt küsima: “kas ükski meist peaks maksma peale selle eest, et me tahame vabalt liikuda?” Olenemata meie sõiduvahendist, miks peaks üldse keegi meist kandma karistust selle eest, et me liigume?
Valitsusele meeldib süüdistada, valitsusele meeldib halvustada ja panna ühiskonda tundma vastutajana, kuid kes siin tegelikult vastutab? Aastast-aastasse on sõiduvahendeid muudetud säästlikumaks erinevate tootmisreglementide kaudu, mis dikteerivad saasteid. Igaüks, kes omab legitiimselt valmistatud nõuetekohast sõiduvahendit, on teinud oma panuse saaste vähendamiseks. Sõidukid, mis on ringluses, vastasid saastenõuetele tollel ajal, seega on ebaõiglane trahvida nende omanikke tänapäeval. See on aga täpselt see, mida valitsus proovib teha: karistada ühiskonda.
Piltlikult öeldes: kujutage ette, et ületasite 10 aastat tagasi teed kohas, kus on ülekäigurada olnud kõik need aastad. Ühel päeval otsustab linnavalitsus selle eemaldada (näiteks põhjusel, et ülekäik antud kohas on liialt liiklusohtlik) ja tagantjärgi trahvida neid, kes seda kasutasid. On see õiglane?
Kuigi situatsioonid erinevad sisult, on põhimõte sama – karistada, sest praegune arvamus leiab, et minevikus toimunu võis olla kahjulik või ohtlik. Valitsused on määranud saastemäärad sõidukitele nende tootmisel ning otsustab nüüd, et kõik sõidukiomanikud peaksid hakkama maksma, sest nad saastavad ikkagist.
Mis on üldse õigustus automaksu kehtestamiseks?
Eestil ei tundu olevat muud soovi, kui sundida peale riiklikku teenust.
Samas Pariisi sotsialistist linnapea on arvamusel, et autod on kurjuse kehastused ning valitsus peab appi tõttama, et linnad pääseksid kurjade autode käest ja tänavad saaksid jalakäijatele tagasi võideldud. Paras loosung, mida võib oodata ühelt kommunistilt – kõlalt mõjukas, kuid sisult demagoogia.
Eesti puhul ei tundu valitsusel olevat isegi õigustust selle maksu loomiseks. Mart Võrklaeva sõnadest selgub, et ainukene põhjus selleks on IMF ja OECD soovitus. Need pole aga muud kui müügiartiklid, halvad kusjuures. Suurim põhjus automaksu kehtestamiseks tundub olevat selle kaudu tekitada sundtarbimist ühistranspordi sektorisse.
Rohepööre on kogu aeg olnud võimalik ilma automaksuta. Valitsused on endale loonud tehisliku probleemi läbi uskumuse, et maksustamine muudab asjad paremaks:
- keegi on paks, paneme suhkrule maksu peale;
- keegi saab kopsuvähi, paneme tubakale maksu peale;
- keegi jõi ennast surnuks, maksustame alkoholi ära.
Selline tagurlik arusaam maailmast on loonud olukorra, kus valitsus peaks olema sunnitud sama rakendama ka fossiilkütustele, et nende hinnad tõuseksid ja nõudlus väheneks.
Valijate kaotamise hirmus on seni ainult hurjutatud, soodustatud tarbimist ning hoitud fossiilide kasutamine ühiskonna esimese eelistusena. Samal ajal on takistatud roheenergia arengut veendudes, et selle hind oleks turul kõrge ja koorides energiafirmade viimasegi kasumi käest absurdsete kasumimaksude kaudu ning ikkagi ei suudeta ära hoida ei teenuste kallinemist ega ka kliimasoojenemist.
Automaksul puudub samaväärne negatiivne mõju valitsusele nagu oleks energia maksustamisel. Samas on lihtne seostada sõidukeid saastamisega, sest igaüks näeb ju, et summutitest tõuseb suitsu.
See on aga väärarvamus, mida kasutatakse ühiskonna peibutamiseks. Maailma kolm suurimat saastajat on tsemenditööstus, terasetööstus ja keemiatööstus. Autod ei ole isegi ligilähedal sellele.
Samuti ei ole autode asendamine ühistranspordiga lahendus kliimamuutuse osas ning valitsused teavad seda vägagi hästi. Neid huvitab oma kassade täitmine, muud midagi. Isegi, kui see tähendab isikliku vabaduse piiramise rakendamist.
Automaks kui valitsuse tuluallikas
Eesti valitsus näeb siinkohal mitut tuluallikat. Esiteks toob automaks riigikassasse vähemalt 120 miljonit eurot. See summa võib suureneda vastavalt tegelikule tarbimisele (uute autode soetamine jne).
Automaks ise on aga topeltlõks. Esiteks loodetakse, et osa tarbijatest hakkab mõtlema ühistranspordi peale, teisest küljest aga loodetakse, et tarbimine oluliselt ei vähene, sest muidu tekitaks see tulevikus riigieelarvesse augu.
Sellega on loodud olukord, kus igaüks maksab otseselt või kaudselt riigikassasse rohkem raha, kas kasutades riigi teenust või tasudes automaksu. Kaudselt saavad siit ka oma osa rattarentijad, kellest paljud on valitsuse liikmed või lähedased sõbrad ning Bolt, kelle tõukerattaäri saab korraliku toetuse tänu riigi rahastatud tõukerattateede võrgustiku laienemisele ja riigi rahastatud tõuksiparklatele.
Kas selleks ongi vaja EL-i toetuseid, et rahastada korruptsiooni ja teha ärilisi teeneid ettevõtetele, kelle tegevus ei paranda ühiskonda märgatavalt? Jalgrattaga igapäevatoimetusi ei tee, kui sa ei ole just nooruk, kes sõidab kontorisse tööle 1-2km päevas.
Sellisel juhul tekib küsimus, kas sa ei peaks pigem jalgsi käima, selle asemel, et rehvisaastet tekitada? Elektrilised tõuksid ja jalgrattad on saastavad ja sama ebapraktilised nagu jalgrattad. Igal juhul ei ole siinkohal tegemist ettevõtlussektoritega, mille arendamisel oleks riiklik sekkumine hädavajalik. Hädavajalik oleks keskenduda rohepöördele ja teha seda täie tõsidusega.
Mida üldse rohepöörde jaoks tehtud on?
Vaadates Eesti näidet, siis mis on rohepöörde edendamiseks tegelikult tehtud? Energiat toodetakse endiselt fossiilidest, süsiniku püüdmisega õhust ei tegeleta, rohetehnoloogia väljaarendamisega pole loodud ühtegi oluliselt mõjukat projekti. Tõsi, meil kerkivad vaevaliselt tuule- ja päikesepargid, kuid ükski nendest protsessidest pole piisavalt kiire. Võiks isegi öelda, et tegemist on suusoojaks mõeldud lahendusega.
Eestile lubati hiljuti anda kuni 2027. aastani rohepöördetoetust ligi miljard eurot aastas. Võiks arvata, et selle summaga suudame me peaaegu täielikult muuta riigi energiatarbimise roheliseks. Eestisugune väike riik ei vaja oluliselt suurt süsti, et teha suuri muudatusi ühiskonnas.
Selle asemel üritab valitsus kasutada olukorda ära rahvusliku divisiooni ja klassipingete õhutamiseks. Riiklik sõnum selle kohta, kuidas autod on kurja juur ja see nö laristamine tuleks keelata, ärgitab ühiskonda. Pole palju vaja, et see kanduks üle eakaaslaste vaheliseks tagakiusamiseks. Pole ebatavaline, et valitsuse väljakäidud ideed panevad ühiskonna ründama kõiki, kes tunduvad olevat valitsuse poolt ebasoositud, vaadates kasvõi rassilist sallivust, mis muutub vastavalt sellele, kes parasjagu võimul on.
Samasugune eemaletõukamine võib hakata tekkima ka autoomanike suhtes. Kuigi kliimamuutuses ei ole süüdi ükski Honda või Ferrari omanik, piisab sellest, kui valitsus muudab nad vaenlasteks. Donald Trumpil piisas vaid öelda, et valimised varastati, misjärel rüüstas hullunud rahvamass kapitooliumi. Sarnane lahkheli võib tekkida ka autoomanike hulgas.
See näitab järjekordselt, kui ebavajalik on automaks üleüldiselt, kaasa arvatud Eestis. Meil on vaja tegutseda rohepöörde nimel, mitte luua klassipingeid ja koormata rahvast rahaliselt. Sundtarbimise tekitamise ja inimvabaduste muttatallamise asemel on vaja panustada infrastruktuuri, mis muudab ühiskonna paremaks.
Ühistranspordi arendamine ei muuda Eestit kliimaneutraalsemaks, sest bussid saastavad isegi rohkem kui autod. Elektribusside kasutamine on hetkel mõistlik vaid linnas sees. Lisaks kaasnevad ühistranspordiga ka muud kulud nagu palgad, remondikulud, hooldus, kindlustus jms. Kõik see tuleb kinni maksta tarbijal ehk Eesti maksumaksjatel.
Autode väiksem kasutamine paneb valitsuse olukorda, kus nad peavad riigikassa kaudu rahastama üha kasvavat nõudlust. Lisaks vajavad ühistranspordi teenused laiemat arengut turvalisusesse ja hügieeni, mis nõuavad samamoodi lisakulusid.
Samal ajal toodame me energiat edasi saastaval viisil ning kõigi eelduste kohaselt me kasvatame seda saastenumbrit järk-järgult. Meil pole piisavalt elektrilisi laadimisjaamasid, et saaksime kasutada täiselektrilist ühistransporti, rääkimata sellest, et elekter tuleb Eestis peaaegu 100% fossiilidest.
Isegi, kui eemaldame kõik ühistranspordi saastega seonduva, ei ole see õigustus selleks, et sundida ühiskonda kasutama ühistransporti, kui inimesed võiksid sama hästi sõita oma vaba voli järgi isikliku sõiduvahendiga. Ühistransport on hädaabivahend neile, kes ei saa endale muud liiklusvahendit lubada. Kindlasti ei ole selle näol tegemist rohepöörde osaga.
Arvestades Eesti elektritarbimist ning seda, et elekter on toodetud fossiilkütustest, on oluline panustada selle valdkonna muutmisesse. Selle jaoks saab kasutada EL-i toetust, kui lõpetaksime ometigi automaksu pärast kaklemise. Näiteks võiks kasutada EL-i toetust tuuleparkide mitmekordistamiseks või õhusaaste püüdmis- ja arendamistööde jaoks.
Arvestades, et keskmiselt kulub 1 megavatise tuulegeneraatori loomiseks umbes 1,3 miljonit dollarit, võiks Eesti toetusraha eest paigaldada ligi 700 megavati jagu tuulegeneraatoreid. Olles konservatiivne ja arvestades ka muude kuludega võiks ümmarguselt see tähendada 500 megavati jagu tuuleenergiat (või rohkemgi). Kui korrutada see kaheksaga (8 aasta jagu EL-i toetuseid), saaks luua ca 4000 megavati jagu tuuleenergiat, mis on ca 20 korda rohkem kui Eestis seni loodud.
Eesti tarbib hetkel 8TWh energiat aastas, seega aitaks see oluliselt muuta riigi rohelisemaks. Mõistlikult ehitatud tuulepargid ja energiasalvestusse panustamine tagab rohelisema tulemuse.
Roheenergia tootmisega saaksime me teenitud kasumid suunata uute parkide arendamisesse, võimsamate süsteemide loomisesse, uuringuteks jms. Tuule- ja päikeseenergia tootmine on oluliselt soodsam kui fossiilide põletamine, seega oleksid projektid märksa kasumlikumad. Valitsus peaks vaid veenduma, et nad ei hakkaks Lääne-Euroopa stiilis seda kasumit piirama.
Kontrastiks: ca 50mW tuuleturbiinipark suudab vähendada süsihappegaasi 44 000 tonni jagu, mis on samaväärne 30 000 Euroopa sõiduautoga. Sellest loogikast lähtudes vähendaks 500mW 300 000 auto jagu saasteid.
Teise võimalusena võiksime me rohepöörde toetusi kasutada selleks, et rohepööre oma kasuks tööle panna.
Euroopas töötatakse välja lahendusi, kuidas õhust püütud saaste muuta biokütuseks. Süsihappegaas töödeldakse ümber ning muudetakse kütuseks, mida saab kasutatada mootorites uuesti.
Samuti võiks rohepöördetoetust kasutada selleks, et muuta tootmine rohelisemaks, luues tehnoloogia, mille patente saaks raha eest jagada teiste riikidega. Coolbrooki turbiinikatsetused võivad viia peatselt olukorrani, kus fossiile pole vaja kasutada näiteks tsemendi-, terase- või keemiatööstuse jaoks, vähendades seeläbi olulisel määral kasvuhoonegaase.
Kuigi nimetatud süsteem kasutaks elektrienergiat, saaksime me selle eksklusiivselt võtta roheenergiast. Nende kahe kombineerimisel oleksime me loonud endale olulise positsiooni energiaturul.
Juba antud näitest on näha, et automaks pole tegelikult vajalik, vaid pigem valitsuse lapsik jonn. Miks muidu ei julgetud seda mainida isegi valimiskavas? Kus on üldse automaksu puhul õiglus, kui igivana Moskvitš, mis ei vasta enam tänapäevastele saastenõuetele (ja tilgub potentsiaalselt õli), ei maksa sisuliselt mitte midagi, samas kui euronõuetele vastava Honda omanik maksab läbi nina.
Idee peaks olema karistada suuremaid saastajaid, mitte tekitada kulusid neile, kes juba niigi kasutavad euronõuetele vastavaid sõidukeid.
Hetkel on teada, et maksu iseloomust olenevalt hakkaks automaks vähenema võrdeliselt auto vanusega. See aga seab kahtluse alla maksu eesmärgi.
Kas me tahame vähendada autode omamist või veenduda, et saastavamad masinad oleksid tänavatel kauem? Miks peaks keegi võtma liisingu uuele elektriautole, kui mõistlikum on putitada vana risu? Meenutab Kolumbiat, kus on vist tänase päevani Ameerika autode import keelatud, mistõttu sõidavad kohalikud 1950.-ndatest pärit või vanemate masinatega.
Mida me selle olukorraga saavutame? Kuhu me sedasi jõuame? Automaksuga astub valitsus aina lähemale ühiskonnale, kus varsti makstakse 80-100% sissetulekust riigile. Varsti ei ole mõtet Eestis elada. Kas see ongi riigi plaan? Hirmutada elanikud riigist minema, et poleks kedagi, kes saasteid tekitaks? Pole just jätkusuutlik lahendus.
Autovaba elu on utoopia ning automaksu loojad teavad seda vägagi hästi. Selleks, et autovabalt elada, peaksime me kas rentima sõiduki või kasutama ühistransporti. Kumbki pole mõistlik lahendus.
Rentimine on luksus, mida saavad endale lubada need, kellel on piisavalt raha, et luksusautot lubada. Auto omamine on kõvasti paindlikum ja odavam kui rentida sõiduvahendit igapäevaelu jaoks. Elmo Rent maksab näiteks 0,08 eurot minuti kohta, mis on kõvasti kulukam kui isikliku sõiduvahendi kasutamine.
Ühistranspordi lisamine autode arvelt ei vähenda oluliselt liiklusummikuid tipptunnil, mis tähendab, et tipptunniliiklus ei muutuks oluliselt sujuvamaks. Bussi tunnipilet Tallinnas maksab seejuures üle 1 euro – lisades siia ootamise ajakulu ja peatustevahelise liiklemise, on endiselt odavam linnas liigelda sõiduautoga. Isegi tasuta ühistransport ei muuda siinkohal miskit, sest “tasuta” teenus tuleks maksumaksja taskust. Tahes-tahtmata maksame selle eest igal juhul.
Kusjuures, meil on juba olemas autode kasutamise maks: kütuse aktsiis. Kõrge aktsiisi tõttu ei ole Eestis varem automaksu kehtestatud. See raha peaks seejuures minema täielikult teehooldusesse, kuid sellele vaatamata kasutatakse ära vaid osa rahast. Kuhu kulub ülejäänu?
Igal juhul on kütuseaktsiis juba omaette näide, miks meil ei ole vaja järjekordset kümnist, vaid vaja on valitsuse majandamine korda seada. Tõenäosus on see, et kui automaks kehtima hakkab, leitakse mingi õigustus selle jaoks sarnaselt kütuseaktsiisile. Tõenäosus ütleb aga ka seda, et sarnaselt aktsiisile kasutatakse automaksust saadavat tulu ainult osaliselt ning ülejäänu kaob kuhugi valitsuse rahakoti soppidesse, kust keegi seda ei leia.
Automaksu kohta on öeldud, et Eesti on ainus riik, kus automaksu pole kehtestatud, kuid seegi on vale. Paljudes Euroopa riikides pole automaksu. Samas selle maksu kehtestamine on näidanud, et riigid, kus see kehtib, ei muutu paremaks kliimamuutuse mõttes. Pigem tõusevad klassidevahelised pinged. Prantsusmaal on üpris tavaline, et Mercedese omanikke nähes krimpsutatakse nina. Portugalis maksavad vanad autod ulmehindasid. 1990. aasta Mercedese E-klass võib seal maksta 15 000 eurot, kusjuures pea 1 000 000 läbisõiduga. Šveitsis on automaks, kuid kliimamuutuse probleemid jätkuvad, seega automaks ei ole olukorda parandanud. Samas on Šveits üks kõige kallemaid ühiskondi tänu ülemaksustatud rahvale, kus juuksurid ei jaksa endale lubada rohkemat kui paarikümne ruutmeetrist üürikorterit.
Kas sinna me pürgimegi? Ühiskonna poole, kus valitsus on tekitanud masendava surutise, mis sunnib osa rahvast prostitutsiooni valima? (Šveitsis leviv eriala, mille kannatustest räägiti koroonapiirangute ajal).
Šveits ja kliimamuutus on head näited, mis illustreerivad seda, kuivõrd tühine ajaraiskamine on automaksu kehtestamine. Eelmine kuu jäädvustati Šveitsis kuumarekord (60 kraadi), mis on 35 kraadi kõrgem riiklikust kuumarekordist 1900. aastal. Asi on läinud nõnda kriitiliseks, et 2000+ pensionäri on moodustanud organisatsiooni, mille siht on panna Šveitsi riik maksma inimõiguste rikkumise eest. Nad näevad, et riik ei ole teinud piisavalt kliimamuutuse pööramiseks ning leiavad, et see on nende inimõiguste vastane, andes Šveitsi riigi Euroopa inimõiguste kohtusse.
Vaadates meid ümbritsevat ilma, mis tekitab Lätis hiigelrahe ja orkaanid, tuleb nendega nõustuda. Selle asemel, et tekitada surutisi ja pressida rahvast kasutama riiklikke teenuseid, on valitsusel aeg võtta vastutus selle eest, et nemad on rahva kaitsjad ja turvalisuse tagajad ning nad peavad hakkama kliimamuutusega tõsiselt tegelema, mitte tegema seda nalja ja kelmuste kaudu. Kelmus on just paras sõna automaksu kohta, sest see on täiesti õigustamata kümnis, mida üritatakse rahvale valede ja peibutava kõnega peale suruda.
Ühiskond areneb kliimasäästlikumaks, autod muutuvad elektriliseks, elekter ise hakkab üha rohkem tulema kliimaneutraalsetest väljunditest. Valitsuse suund peaks olema toetada seda infrastruktuuri maksimaalselt, mitte lollitada ühiskonnaga. Hetkel kasutab Eesti riik EL-i toetuseid, et ehitada selle eest transporditeenuseid ning sundida ühiskonda neid kasutama.
Valitsusele meeldib kelkida, kuidas neile antakse kliimamuutuse jaoks eurotoetuseid, mida kasutatakse selleks, et autod teedelt eemaldada ja asendada need sama või rohkemgi saastavate meetmetega, mille ülalpidamisest teenib riik kasumit. Samal ajal pole põhilised saastajad ühiskonnast kadunud ning energia, mida meie infrastruktuurid kasutavad, pärineb saasteallikatest.
Miljardit eurot võiks kasutada mõistlikult. Kui praegu selle jaoks mõttejõudu rakendada ei taheta, siis võib-olla tehakse seda tulevikus, kui me kõik augustikuu kuuma keskel higistame otsast-otsani täis bussis liigeldes.
Võib-olla kui meie veri on korralikult keema läinud trammis üksteise kõrval higistades hakkab meile koitma, et valitsus on kliimamuutuse kattevarjus tekitanud sundtarbimise, mille abil riisuda kasumimarginaale ning mitte midagi muud.
#ElaEksponentaalselt
Kasulikud viited ja allikad:
- Eesti saab EL-ilt ligi 8 miljardit eurot arengutoetust
- Mart Võrklaev: meil on ligi miljard eurot, mida nüüd targalt kasutada
- Euroopa Liit käsib energiatoetused lõpetada
- Euroopa Komisjon andis rohelise tule 953 miljoni euro tulekuks Eestisse
- Ligi miljard sai heakskiidu. Vaata, milleks plaanib riik kasutada taastekava toetusi
- Arenguseire keskus: Eestis tehakse roheinvesteeringuid kaks korda vähem kui peaks
- Ida-Virus kipub investeeringute toetuseks mõeldud raha üle jääma – ambitsioonikad ettevõtlusalgatused on oodatud
- Eesti on Euroopa Liidu toetuste kasutusel ühenduses esirinnas
- Liit: osa automaksust peab minema ühistranspordi arendamiseks
- EAOL: Automaks suurendab autoomaniku niigi kõrget maksukoormust
- Mootorsõidukimaks toob riigieelarvesse aastas 120 miljonit eurot
- Reinsalu: automaks on Eesti inimestele kahjulik ja põhjendamata
- Sucking a carbon-neutral fuel out of thin air
- A Finnish firm thinks it can cut industrial carbon emissions by a third
- Elektri tarbimine ja tootmine
